kolmapäev, 20. mai 2015

Eurovisioonipostitus #4: Meeslauljate top

Kuivõrd ma meeste laulu olen juba korduvalt kiitnud, siis neljas eurovisiooniteemaline postitus on Top 10 meeste poolt esitatud lemmiklugudest.


1. L'essenziale Marco Mengoni (Itaalia 2013)
  • See lugu läks iga kuulamisega paremaks, sest algul tundus väga igav ja tühi (aga nüüd on ta kuulamiste arvu poolest playlisti tipus). Väga itaalialiku kõlaga laul ja itaalialiku tämbriga meeslaulja. Mõjub üksinda laval piisavalt jõuliselt, aga ka vajalikult õrnalt. Armu  või ära.

2. Ég á lífEythor Ingi Gunnlaugsson(Island 2013)
  • Olgugi, et ma laulu sõnadest eriti miskit aru ei saa (kuigi pole see islandi keel rootsi keelest nii erinev midagi), tundub, et tegemist on südamliku armastuslooga. Jutustav lugu, vähemalt salmiosa järgi jääb selline mulje. Mõjub enesetundele üsna hästi. Laulja karvakasvu ja kaunist tenorihäält ei pea ju mainimagi ;-)

3. Tomorrow
Gianluca Bezzina(Malta 2013)
  • Hästi selline.. päikseline ja heatujuline lugu, päevalill tekib silme ette mingil põhjusel. Laulja hääl on huvitav, tema s-täht on naljakas, kostab kohe välja, et naerulsui laulab.  

4. Kuula
Ott Lepland(Eesti 2012)
  • Hea jõuline ballaad. Laulja 'lööbki' vaid enda häälega, mitte muu tiluliluga. Ja ei saa salata - väga hästi lööb ju. 

5. Hold meFarid Mammadov(Azerbaidžaan 2013)
  • Selle loo puhul võlub mind natuke rohkem hästi komponeeritud muusika kui laulja (kelle häälel siiski ei ole ka viga, natuke "ninane" ainult kohati). Seal on huvitavaid helide elemente, mis kutsuvad kuulama, nt. see "keerutav" efekt, mis tuleb peale refrääni ja enne järgmist salmi. Või siis see, et kolmanda salmi ajal on taustal kuulda kellamängu, mis  mängib teise salmi viisi elemente.

6. Not alone Aram mp3 (Armeenia 2014)
  • Aeglane ballaad, aga hea kasvava dünaamikaga. Seal, kus taust dubiks läheb, hakkab üsnagi kaasa kiskuma rütmi poolest ja tahaks kohe kõvemaks keerata ning tervest kehast läbi lasta selle. Kummitama jääb ka mõneti.

7. DivineSebastian Tellier(Prantsusmaa 2008)
  • Peab ütlema, et üks väheseid prantsusmaa Eurovisioonilaule, mis mulle üldse meeldib. Seda lugu on hea taustaks panna mingi (heas mõttes) rutiinse (kirja)töö tegemiseks - hoiab hoos, ilmselt rütmi pärast. Loomulikult on selle looga ka mõned mälestused seotud ja seetõttu kerkib tabelis puht emotsionaalselt natuke kõrgemale.

8. Say a word Manuel Ortega (Austria 2003)
  • Tegelikult ei ole see lugu absoluutselt mitte midagi erilist, aga juba 2003. aastal jäi ta mulle mingil põhjusel meelde ning ei jäänud ka playlisti koostamisel välja. Võimalik, et rõhulised klaveriakordid võluvad ära. Või siis ikkagi laulja hääl, näiteks madalamate nootide peal.


9. Hunter of the stars SeBAlter (Šveits 2014)
  • Ilmselt väljendab selle loo meeldimine jällegi seda minu salajast kantrikirge, millest ma midagi ei tea ;-). Aga ei saa ju eitada, et bändžo on üks lahedaima kõlaga pillidest ja millegipärast seda kasutatakse valdavalt kantripalades. Viiuli saagimine loo lõpu poole on ka päris äge. Laulja inglise keele hääldus jätab mõne koha peal muidugi pisut soovida.

10. Fairytale
Alexander Rybak(Norra 2009)
  • Nagu päris mitme teisegi loo puhul, on ka siin bassiviis/rütm, see mis kohe alguses poolehoiu võidavad. Viiul on ju ka päris catchy. Kogu 'kompott' laval on väga hea - naishäältest taustavokaal huvitava kõlaga ja taustatantsijad teevad laval kätekõverdusi! 
--

Selle aasta meeste lauludest võiks esiviisikusse pinget pakkuda Küprose ballad One thing I should have done, esikümnes figureerida Montenegro laul Adio, aga ka Austraalia Tonight again on üsna catchy.

--
Statistikat:
10 laulust 10 on pärit sellest sajandist
10 laulust 1 on Eurovisiooni võidulugu
10 laulust pole mitte ühtegi sama riigi laulu erinevatest aastatest
10 laulust 4 pärinevad sama aasta võistluselt
...

pühapäev, 17. mai 2015

Eurovisioonipostitus #3: Bändide top


Seekordses postituses on Top 10 lemmiklaulud bändide hulgast, ehk siis niisugused ansamblite lood, mis on minult playlistis saanud hindeks enim tärne.
Viited videotele olen püüdnud leida live esitustest ning seetõttu pole pildi- ja helikvaliteet mõne puhul võibolla kõige parem.

1. Mizerja Klapa s Mora (Horvaatia 2013)
  • Esialgu võib jääda mulje, et tegemist on duetiga, aga võta näpust - laval on lausa 6 meest! Lugu meeldib selle pärast, et on hästi läbi komponeeritud (mitmehäälsus annab selleks palju võimalusi ka muidugi) ja iga kuulamisega võib midagi uut avastada - nt. refrääni osa harmooniast kuulsin alles hiljuti välja, et seal on väga lahe bassipartii või et taustal on viiul või et nii mõnedki hääled, mis tunduvad instrumentide omad, on tegelikult ikka inimhääled.. ei taha ennast korrata, aga meeste laulu on jätkuvalt ilus kuulata (kasvõi 1000 korda järjest).

2. Lonely PlanetDorians(Armenia 2013)
  • Laulja hääl meeldib (ja ei saa mainimata jätta minu nõrkust pikajuukseliste vastu). Need vokaalsed keerutused, mida ta mõne koha peal teeb - nt. "Who has done i-i-i-i-it", on lahedad, võibolla selle pärast, et mulle endale meeldib ka vahel omaette ümisedes nii teha. Üldse on see kuidagi hästi rahustav lugu, kuigi sõnumi poolest pigem murelik ja maailmavaluline. Live esituses muidugi natuke ärevam kui stuudioversioonis. Võimalik, et kohe alguses olev vihmapuu efekt on see, mis selle rahu tekitab. Taustal on palju elemente, mis mulle meeldivad või mida ma üldiselt muusika kuulamisel olen harjunud teravamalt kuulama (nt. basskitarr, perkussioonid vmt)

3. Eighties coming back Ruffus (Eesti 2003)
  • Siin on ainult üks küsimus - kellele ei meeldiks Vaiko Eplik? Need tema "kuked", mida ta ülemistesse nootidesse sisse viskab ja talle üldiselt iseloomulik natuke laisa mulje jättev tekstiesitus, mida tegelikult on ju päris suur kunst esitada selliselt, et diktsioon ei kannataks. Klaveriakordid sissejuhatuses ja kitarrivõimendi efekt - judinad tulevad peale lihtsalt. Muide kui teise salmi kitarripartiid kuulama jääda, siis tundub, et see on hoopis teine lugu, kuna toetab harmooniat, mitte ei mängi viisile kaasa. Üks seni Eesti parimaid esinduslugusid, minu meelest.

4. Three minutes to earth The Shin & Mariko (Gruusia 2014)
  • Meeldib, kuna eristub teistest. Väga nö. mägilaslik lugu, arvatavasti seepärast, et trummimängija/laulja joodeldamiselaadne soolo sissejuhatavas osas tekitab kujutluse mäe otsas hüüdjast, kes oma häälel orus kajada laseb. Naislaulja hääl on natuke Cher'i moodi, aga pisut heledama tämbriga. Akustilised pillid ka kergitavad üldmuljet paremuse poole. 

5. Kedvesem (Zoohacker Remix) ByeAlex (Ungari 2013)
  • Jällegi üks neist lauludest, mis mulle alguses ei meeldinud, aga lõpuks live esitus vist oli piisavalt veenev.. või siis sobis see kvint, mida kitarr taustaks mängib, kuidagi millegagi minus niimoodi kokku, et meeldima hakkas. 

6. The moon Taxi (Rumeenia 2000)
  • Mäletan, et see lugu jäi mulle silma eelkõige video poolest, aga laul ise on tegelikult ikka ka hea. Paaniflööt pole just lemmikpill, aga seda üldiselt väga palju ei kasutata, seeõttu aitab eristuda. Kohati on kahtlus, et see laulja ei pea viisi ning eriti kõrgemate nootide puhul tundub, et vist veidi lõhki läheb ja kerkib, aga ei saagi aru, kas see on esinemisnärvist või  ta siis ei peagi viisi. Millegipärast ta siin kõrgete hinnete tabelis ikkagi on. Täiesti uskumatu, et see lugu pärineb aastast 2000, kuna tundub, et heal juhul mingi paari aasta tagune pala. ;-)

7. Sanomi
Urban Trad (Belgia 2003)
  • See on see laul, mille sõnad on väljamõeldud keeles (või siis pole üheski keeles?) Lauljate hääled on natuke nö. plekise kõlaga ja võibolla lauldakse kohati natuke kõri pealt ka (loe: see ei ole väga ilus, ega ka tervislik). Refrääni osas unisoonis lauldes muidugi jätavad  nad veidi rahvalaululiku maanaise mulje ning ilmselt seda taotletaksegi ja võibolla selle pärast mulle meeldibki. 

8. Diggi-loo Diggi-ley Herreys (Rootsi 1984)
  • Seda laulu kuulsin ma esimest korda raadiost millalgi 90ndatel (kui keegi tahab teada, mis raadiojaamast ja kes oli saatejuht, siis seda võin ka öelda, päris hästi on meeles). Kui laulu sõnu ei teaks, siis vist nendest kuldsetest saabastest väga hästi aru ei saaks, kuigi 80ndatel kanti igasuguseid muid jubedusi ju ka ;-) Tegelikult on päris naljakas vaadata, kuidas see sama laul kõlab sama koosseisu esituses 31 aastat hiljem. Robotlik koreograafia on ikka uskumatult hästi säillinud. Sama hoogsalt nad tantsida ja kvalliteetselt laulda samaaegselt ikka päris ei jaksa ja esilaulja hääl on ka tublisti mehistunud (loe: kõiki kõrgeid noote ei suuda enam kätte saada ja laulab lihtsalt madalamalt), aga sära silmis on ikka sama. 

9. Siren Malcolm Lincoln (Eesti 2010)
  • Selle laulu puhul olen ma jällegi kohe alguses nö. müüdud, sest klaveri kõrged hõredad noodid ja tuule efekt ju ei saa mitte meeldida. See, et live'is klahvpillimängija üsna dramaatiliselt "klaverdab", on naljakas ja ilmselt taotluslik, on  ta ju tudengipõlves harrastusnäitleja olnud. (TTP kunagise korradustiimi liikmena ma loomulikult tean Eesti tudengiteatreid). Laulja hääle 'kuked' on jällegi väga iseloomulikud ja eristuvad, mõni võiks selle peale muidugi öelda, et ei pea viisi. Üldjuhul mind ajavad sellised laval pisut närvilised tõmblejad närvi, aga selle laulu puhule eriti mitte. Võiks öelda, et parimate Eesti esinduslugude tabelis saaks see lugu minu poolt 2.või 3. koha.

10. My Star
Brainstorm(Läti 2000)
  • Muretu saundiga pala. Sissejuhatuses kõlav instrument annab kohe väga lendleva ja õhulise tunde. Laulja hele hääl ja ilmekus teksti esitamisel muidugi lisab sellele ka oma osa. Selle loo duurid ma õppisin tol aastal isegi kitarril mängimiseks selgeks, nähtavasti siis oli nii väärt pala minu jaoks. 

--

2015. aasta osalejatest võiks esikolmikusse kandideerida Armeenia laul Don't deny, Itaalia meeste Grande Amore ja esiviisikusse Inglismaa päris rütmikas Still in love with you.
Austria I am yours on ka millegipärast meeldejääv (Kas selle pärast, et laulja näeb välja nagu Jaanus Saago?).

--

Statistikat:
10 laulust 1 on Eurovisiooni võidulugu.
10 laulust 9 pärineb sellest sajandist.
10 laulust 8 esitaja bändiliikmed on mehed.
10 laulust 2 on sama riigi lood erinevatest aastatest.
...


neljapäev, 14. mai 2015

Eurovisioonipostitus #2: lemmikduettide top


Esimene edetabel on duettide top 10 päralt.
Kuna mu kollektsioonist neid väga palju ei leiagi, on esikümmet üsna lihtne moodustada (või siis just mitte).


1. Calm after the storm

The common Linnets

Holland 2014

  • On küll nime poolest bänd, aga minu arvates laul ikkagi duett. Mõnusalt mahe pala ja silme ette tekib pilt lõppenud vihmasajust, isegi see lõhn.. vähesed laulud suudavad seda. Eriti naljakas on, et alguses ma seda lugu millekski väga eriliseks ei pidanud. Nüüd kuulates meeldib. Eriti harmoonia, mis tundub lihtne, aga see salmiosa väikeses tertsis (või tegelikult 1 oktavi ja väikese tertsi kauguses intervallis) ja refrääni kvardis laulmine on oma lihtsuses nii mõnus ja rahustav, samuti see kitarri slide - need on muidugi  kantrile väga iseloomulikud featuurid. (Kas ma olen enda teadmata kantrifänniks hakanud?)

2. Romanca

Krajlevi Ulce & 75 Cent

Horvaatia 2008

  • Millegipärast see laul mulle väga meeldib. Ei oska öelda, kas selle pärast, et ta on mõnus tango (konkreetsete rõhuliste löökidega) või äkki hoopis meenutab midagi (..või kedagi?). Poole loo peal tekib tunne nagu tempo aeglustuks hästi õrnalt, aga ei sa aru, kas ma lihtsalt tajun seda nii või on see hoopis nt. erinevatest taktimõõtudest tekkiv efekt. Igatahes tekitab mingi naljaka segasuse tunde. Loo lõpu poole muidugi on ka päriselt aeglustus. 

3. Rock'n roll kids

Paul Harrington & Charlie McGettigan

Iirimaa 1994

  • Ilmselt esimene Eurovisiooni võidulugu, mida ma üldse päriselt mäletan - st. mäletan võitmas (ja loo eestikeelne versioon aitab seda muidugi ka meeles pidada). Hästi lihtne, südamlik laul ja kui klassikuid tsiteerida, siis "meeste laulu on ju alati ilus kuulata!" Eriti kui on ilusa häälega mehed. Põhilaulja tämber meenutab kohati õige-õige pisut-pisut Elton Johni, aga on tunduvalt mahedam, ei ole nii täidlane. Instrumentidega siin ei liialdata ja see teeb loo väga kergeks, aga annab võimaluse sõnumi üle segamatult mõtiskleda.

4. Shine

Tolmachevy sisters

Venemaa 2014

  • Väga hea koht tabelis, arvestades, et paaril esimesel kuulamisel see laul mulle eriti kõrva ei jäänud ja ametilikust videost jäi silma ainult lauljate välimus või nende imeliku lõikega kleidid. Paari koha peal võib küll õekeste inglise keele häälduse kallal norida, aga muidu ikkagi meeldib. Hääled kõlavad hästi kokku ja nende koreograafia  ning üldine lavashow oli ka huvitav - kogu aeg ootusärevus, mis nüüd edasi juhtub, mida nad nende kaigastega edasi plaanivad teha jne.. ja mulle ju kiiged üldjuhul meeldivad. 

5. Identitet

Adrian Lulgjuraj & Bledar Sejko

Albaania 2013

  • Kõrge kitarrikäik alguses on kohe kuulamakutsuv, äkki sellepärast, et kõlab kuidagi mahedalt, st. mitte väga teravalt, vaid summutatult. Stiili poolest meenutab laul kergelt AC/DC või Scorpioni. Jõuline rokilugu, noh. Live esituses muidugi andis tule-efekt veel jõulisust juurde. 



6. Always

Aysel & Arash

Azerbaidžaan 2009

  • Rütmikas pala, kuigi jah, üsna 'juba-varem-Eurovisioonil-olnud' biidiga. Alguses kõlav idamaine keelpill on ilmselt see, millega ma nö. kohe müüdud olen. 

7. Running scared

Ell/Nikki &

Azerbaidžaan 2011

  • Selle loo võit oli ootamatu. Tegelikult pole ju laulul väga vigagi, jääb kummitama ja hääled kõlavad hästi kokku, aga natuke liiga tavaline tundub kohati.





8. The war is not over

Valters & Kazha

Läti 2005

  • Kuulub kategooriasse nunnulaul - noored nunnud poisid nunnu häälega, selge kõlaga akustilised pillid ka aitavad kaasa.


9. Fly on the wings of love

Olsen Brothers

Taani 2000

  •  Taas üsna ootamatu võidulugu, aga samas köitva rütmi ja kitarritaustaga, refrääni kuulamisel hakkab puusa-/peanõks kergelt tööle ka. 

10. Everbody

Tanel Padar, Dave Benton & XXL

Eesti 2001

  • Võidulugu küll ja üsna kaasahaaravgi. Olin õnnelik, et Eesti tookord võitis, aga lugu ise ikka ei ole väga minu teetass.
--

Sel aastal osalevatest duettidest tuleks tabeli esikolmikuse konkureerima Eesti laul Goodbye to yesterday ja kuhugi esiviisikusse ka Leedu This time.
Stig Rästa & Elina Born'i loo sõnades on midagi, mis mind isiklikult puudutab ja selle pärast ilmselt meeldibki, aga kindlasti ei saa mainimata jätta madalamahäälseid keelpille taustal, mis mulle üldiselt imponeerivad.
Monika Linkyte & Valdas Baumila lugu meenutab selle aasta Eesti Laulu finaali jõudnud Triin Niitoja ja John4 laulu This is our choice. Energia on samasugune ja kohati isegi vist sõnumilt (ja viisilt?) sarnane.

Teisalt ei saa siiski midagi lõplikku öelda enne kui päris show on ära olnud, sest nagu eelmiste aastate pealt näha, võib arvamus live esinemise järel oluliselt muutuda ;-)

--

Statistikat kah:

  • 10 laulust 4 on Eurovisiooni võitjad, aga ei asu sugugi minu tabeli tipus. 
  • 10 laulust 7 pärineb sellest sajandist.
  • 10 laulust 2 on sama riigi lood erinevatest aastatest.
  • 10 laulust 4 on lauljate emakeelsed ning neist 3 muus keeles kui ingliskeel.
  • 10 laulust 5 on meesduetid, 3 segaduetid ning 2 naisduetid
  • ...


teisipäev, 12. mai 2015

Eurovisioonipostitus #1: the beginning


Et nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis on mind Eurovisiooni lauluvõistlus (ESC) väga ammu huvitanud. Mitte ainult laulude ja show pärast, vaid mingist hetkest alates nt. ka selle külje pealt, kuidas see kõik on korraldatud (erialane kretinism vmt). Oleks ju päris lahe kunagi sellel üritusel osaleda kasvõi mingi pisikese mutrikesena kusagil kulisside taga ja näha, kuidas üks selline suurüritus päriselt sünnib.

Üle-eelmisel aastal hakkasin koostama Eurovisioonilugude playlisti, kuhu kogusin kokku nii kõik võidulood kui ka sellised laulud, mis on aastate jooksul ühel või teisel põhjusel meelde jäänud, samuti lood, millega mul on olnud mingt tüüpi isiklik kokkupuude. Mõni on sinna sattunud ka lihtsalt selle pärast, et igast võistlusest oleks vähemalt 1-2 laulu esindatud.

Kuna juba nädala pärast toimub 60. ESC  I poolfinaal, siis järgmiste päevade jooksul ilmub siia viimasel ajal väga vaiksesse blogisse veel päris mitu Eurovisiooniteemalist postitust (järjepostituste sari, wee!). Tegemist on minu isiklike eelistuste põhjal koostatud edetabelitega ja lood on valitud just sellest samast playlistist.

Sissejuhatuseks aga ka mõned huvitavad faktid. Ja ei, ma ei hakka kirjutama kõiki arve ja imelikke fakte selle ürituse kohta, sest neid on 60 aasta kohta liiga palju ning neid võib igaüks ise guugeldada. Pigemi puudutavad need seosed isiklikult mind ja Eurovisiooni ning võibolla põhjendavad pisut ka minu huvi..


  • Kõige esimene Eurovisiooni lauluvõistlus toimus Šveitsis 24.mail 1956 - hästi valitud päeval, sest samal kuupäeval mõned aastakümned hiljem sündisin Eestis mina.. ;-)

  • Päris paljudest lauludest on olemas eestikeelsed versioonid, millest nii mõndagi olen täispikkuses või fragmentidena mõnel laval esitanud, nt. Et oleks rahu, Lind ja laps, Ding-A-Dong. (Ja oh, need tantsusammud, mida sai selle pooletunnise popurriikava jaoks väga palju harjutatud. Praegu pole kahjuks enam midagi meeles)

  • Üsna mitmeid Eurovisioonil Eestit esindanud lugusid olen erinevatel põhjustel (sh. lauluvõistlusel) samuti esitanud, nt. Unistus igavesest päevast, Diamond of night, Keelatud maa. Lisaks isegi mitmeid Eesti eelvoorus osalenud laule, nt. Perpetuum Mobile, Vee ja soola saaga.

  • Esimest korda nägin Eurovisiooni lauluvõistlust televiisorist 1993. aastal kui Eesti osales eelvoorus (ja kas me siis mängisime seda sugulaste juures nukkudega järgmisel päeval pärast võistlust või jaa? Bosnia "Herzegobiina" igatahes võistles, ma mäletan ;-))

  • Seega kokku olen ESC-d jälginud seni 21  korral - seda on ju päris palju rohkem kui pool elu ;-)

  • Vähemalt 1 korral olen seda vaadanud must-valgest televiisorist - sest värvitelekas oli katki ja õnneks oli kodus olemas ka teine, must-valge pildikast. Enam nii hästi ei meenu, aga see võis olla 1996, siis kui Eestit esindasid Maarja-Liis Ilus ja Ivo Linna.

  • Selleks ajaks kui selle aasta ESC võitja selgub, on mul juba sünnipäev :-)





laupäev, 3. mai 2014

Euroviisid 2014

Ma ei ole Eurovisiooni kohta vist kunagi avalikul seinal midagi kirjutada julgenud, aga kuivõrd mu blogi sein on mitmeid kuid tühjana seisnud ja ma eelmise aasta eeskujul kõik need lood Eurovisiooni veebist järjest ära kuulasin ja oma arvamuse niikuinii üles kirjutasin, leidsin, et võiks siis mitu asja omavahel ühendada ja siia juba rohkem korraga kirjutada..

Et siis.. kuulasin ära kõik sel aastal Eurovisioonil osalevad laulud ja mitte üks kord, vaid (vähemalt) kaks, nii igaks juhuks.. mõne puhul see isegi muutis esmast arvamust pisut.

Lühidalt võib selle aasta lugude kokkuvõtteks öelda "see on midagi, mida ma juba nagu oleks varem kuulnud". Ja nii palju naisartiste!

Mõne loo kohta on vähem, mõne kohta rohkem öelda, aga eks see vast näitab kah nii mõndagi, kas on öelda midagi sisulist või ainult hoopis mingite väliste tegurite kohta.
Igatahes, selleks, et  otse finaali pääsenud riigid vähesema tähelepanu küüsi ei jääks, nagu mu meelest viimasel ajal, seoses poolfinaalide süsteemiga juhtub, alustangi neist.


Taani 
scooby-dooby-dub-dub.. noh, catchy, aga väga ei veena need poisikesed (ja üks naisterahvas) ka teisel kuulamisel. “Põhimees" on muidugi isegi pisut nunnu, teismelistele tüdrukutele ja vanaemadele võib lausa pealegi minna. Lõpuks muidugi jääb see refrään ikkagi kummitama. 

Saksamaa
Kergelt mustlasliku rütmiga, akordion jne, aga kõlab jälle nagu juba kaks korda Saksamaad esindanud Lena, tsikid instrumentidega on ju lahedad, aga ma ei tea, ikka ei ole väga kaasahaarav ja lugu justkui ei arene eriti kuhugi.  

Suurbritannia
Alguse taustaosa on natuke oooomen, mingi (globaalsuse) saaga käib, aga esmakuulamisel ei haara kaasa, teisel kuulamisel tundub, et lauljal on kohati päris huvitav hääle kõla.

Prantsusmaa
Naljakas lugu.. aga ilma videota vist ei jätaks eriti mingit muljet, peale selle, et refrään õige pisut hakkab kummitama.

Hispaania
Suht mittemidagiütlev naisballaad, aga noh, häält tal ju on ja videost tundub, et tantsida oskab ka  - kas on konkurent Eestile?

Itaalia
Algab nagu The Cardigansi “favourite game”, rütmikas pala, kostüümid meenutavad midagi Lady Gagast. 

Armeenia
Algus rahulik ballaad, mõnusad rivitrummid, üks hetk läheb dubiks üle, justkui meenutab mingit eelmise aasta lugu, kus oli sarnane efekt. 

Läti
Mõnus, kerge kitarrilugu, meenutab attitude'i mõttes mingit eelmise aasta lugu (Malta "Tomorrow", vist), kohati väga halb läti aktsendiga inglise keel, aga lõbus seltskond iseenesest.. 

Eesti
Meenutab paari aasta tagust Rootsi (Loreeni) võidulugu õige natuke, võibolla just tantsu pärast. Laul ise ei ole vist midagi eriliselt erilist minu jaoks, aga kummitama muidugi jääb ja kaasa elan (erinevatel põhjustel) ikka. 

Rootsi
Väidetavalt üks favoriitidest? catchy ulguv fraas, aga igav/seisev laul, mu meelest.. aga noh, neid on ennegi olnud ja on läbi läinud

Island
Huvitav, täiesti üllatuslikult..  vahelduseks ka mõni meeste koosseis ja muidugi vahvad värvilised tennised ;-)

Albaania
Iirilik peenhääl, esimesel kuulamisel igav, teist korda pisut kuulatavam, aga võibolla võiks isegi traagilisem olla, siis mõjuks äkki rohkem.

Venemaa
Algus paljutõotav, õigemini, miski tõmbas tähelepanu. Lauljad näevad mingi nurga alt välja nagu mina oleksin pea blondiks värvinud. Nende kleidid muidugi, on väga halva mustri/lõikega.. 

Aserbaidžaan
Kuidagi palju naisi järjest.. aeglane ballaad klaveriga, esimesel kuulamisel kohe VÄGA igav, samas siiski, teist korda vaikses toas, ilma muu taustamürata kuulates pani see klaver isegi pisut kuulama ja süvenema.

Ukraina
Rütmikas algus ja naljakas, et see vilistamine tekitab mingi omamoodi tunde/nägemuse rõdule avanevast aknast..  aga laul ise ei ole ka teistkordsel kuulamisel mitte kuidagi tapeedist eristuv, hoolimata meeldejäävast fraasist pealkirjas.

Belgia
Ei ole vast ilus võrrelda, aga esmalt tundus olevat selle aasta “Cezar” ehk suht kastraat, aga mida edasi, siis selgub, et nii "kontra" ikka pole, Jaan Pehkile jääb ka alla (päris mitmes mõttes) ja lisaks on ikka absoluutselt iiiiiigaaaaaav! Olgugi, et loo teema vist on sügav ja südamlik

Moldova
Laulja on huvitava häälega alt, lugu on kohati dub, meenutab seetõttu ka mingit eelmise aasta lugu vist.. 

San Marino
Oeh, jälle naine ja jälle igav.. kui klassikuid tsiteerida, siis "mida helli?" samas, ei ole nii igav kui Hispaania, Albaania või Aserbaidžaani tsikid. Mingi tuttavlik käik on seal laulus ka, mis natuke köidab, korraks viskas midagi muusikalilikku sisse. Mingi draama käib ka, aga ei seisa ühe koha peal vähemalt.  

Portugal
Oo.. päris hea algus.. kergelt latiinolik ja haarav, rütm meenutab täiega Lambadat, viisi osas mõned fraasi lõpud ka. Akordion on äge, aga midagi häirib.. võibolla see, et laulja ei pea kohati viisi või siis on harmoonias mingi minu jaoks mittesobiv element..   

Holland
Mõnus trummirütm, lahe kooskõla mehe ja naise häälega, meenutab ka midagi.. halb ju ei ole.. vihmasel päeval võibolla tahaks seda lugu isegi kuulata, aga võibolla selle pärast, et see meenutab ühte teist kantripala, mida kunagi sai vihmasaju ajal järjest ja järjest kedratud..

Montenegro
Jälle iirilik algus, aga tegelikult meenutab eelmise aasta Islandi lugu, sest ka tekst/keel on samasugune ršrš-eršeš nagu islandi keel, lisaks on videos tüüp ka mere ääres. Aga erinevalt Montenegro omast mulle eelmise aasta Islandi lugu vähemalt meeldis. 

Ungari
Laulja hääl meenutab Sade’d, aga tegemist siiski meeslauljaga. Midagi erilist nagu ei ole.. meelde ei jää absoluutselt.

Malta
Mingi kantrilugu, kõlab nagu 2000. aasta Olsen brothers, teisalt meenutab laulja hääl ka The Proclaimersi laulja oma.. aga väga halb lugu ka ei ole otseselt.

Iisrael
Taas üks sügava aldi häälega ja karmi pilguga tädi, aga lugu on suht igav disko.

Norra
Järjekordne ballaad, mis meenutab eelmise aasta Islandi laulu.. seekord siiski arusaadavas keeles.. ega halb väga ei olegi, tegelikult isegi päris hea.. tüübil on huvitav hääl, mis KA meenutab kedagi teist, võibolla Chris Martinit natuke ja natuke kedagi veel.

Gruusia
Algus on.. mägilaslik, mõnus ja ootamatute käikudega joodeldus, naislaulja näeb välja nagu Eva Talsi ja kõlab nagu Cher ;-), kah kergelt iirilik kõla, siiani vist lausa lemmikuim, aga meenutab ka midagi, mida juba varem on tehtud (äkki Altan? Ja see mulle ju meeldib/meeldis)

Poola
Catchy räpiosa, rahvuslikud muusikalised elemendid ka vahele.. aga video on tõeliselt HÄIRIV (võibolla ma lihtsalt ei ole sihtgrupp) ja mind kohe kuidagi ei veena.

Austria
Algab nagu mingi Bondi filmi lugu, kõlabki natuke filmilikult. Mäletan küll, et mingi teema oli sellega, aga ei saa siiski aru, kas laulja on habemega naine või kleidiga mees.. mehelikku kõla natuke nagu viskaks sisse.. mingi draama käib, isegi natuke liikuv ja estraadilik, aga vist isegi taustaks ei paneks mängima kui valima peaks.

Leedu
Natuke dubilik, rütmikas, tantsukava mõttes konkureerib vist ka Eestiga (riietuse värvi osas lausa vastandub..) aga niisama kuulamiseks kuidagi igav. Võibolla autoga sõites tekiks teine tunne. 

Soome
Väga pole vigagi, eriti Soome kohta.. ja mis peamine - esitajateks on mehed! ;-)  

Iirimaa
Jällegi üks jõulise häälega naisterahvas, catchy beat, aga pole ka midagi eriliselt erilist, meelde ei jää eriti midagi muud peale laulja tugeva tumeroosa silmameigi. 

Valgevene
Loo algus natuke huvitava kõlaga, isegi üsna kaasahaarav, suht mõttetu, aga kaasahaarav, akordioni instrumentaalse osa  (ja meeslaulja) eest plusspunktid muidugi.

Makedoonia
Kas see algus ei kõla natuke nagu üks neist Rolf juniori kunagistest Eesti Laulu kandidaatidest.. ? Laulja puhul tekib ka kohati küsimus, kas tegemist on naise või mehega.. Midagi selles loos nagu oleks, aga erilliselt meelde siiski ei jää.

Šveits
Mõnus rütm, bändžoga (öelda ikka nii, et sõrmega ninast kinni) võlub mind muidugi peaaegu alati ära. Vist ikka olen mingil määral kantripede ;-) Ja kui klassikuid tsiteerida, siis "päris muhe" lugu, sarnaneb mõnes osas ka eelmise aasta Malta lauluga, aga ikkagi meeldib natuke rohkem kui enamus lugusid.

Kreeka
Esimesed paar takti tekitavad tunde mingist sõjafilmist, aga kõla on kohe tuntavalt kreekalik siiski. Pasunad on lahedad, aga kahjuks läheb lugu üle ossikaks - rütm on nagu “no speak americano", mis mulle bodybumpi trennis isegi meeldis, aga väljaspool trennisaali selline biit enam ikka eriti peale ei lähe.

Sloveenia
Kena flöödiga algus, võibolla õige natuke vähem igav kui teised omataolised naisballaatitarid ja Eestile ikka tantsurivaale paistab jaguvat. 

Rumeenia
oo.. ja lõpetuseks veel mõni mees ikka ka.. või, häh.. ikkagi koos naisega.  Kõlab tuttavlikult ja läheb jällegi dubiks ära, aga samas kõlab hästi kokku, väga halb ei ole, aga palju seda ka kuulata ei viitsi. 



Kui eelmisel aastal oli päris mitme loo puhul positiivseid emotsioone ja isegi vist umbes 10 lemmikut tekkis, siis sel aastal heal juhul on kokku 3-4 sellist, mis mingil määral meeldivad.. aga noh, aastad pole vennad, muidugi.


mul on karvased jalad..

.. ja karvane rind.
Külas kõik ahviks peavad mind..  *


Kuna üks tegi juba kunagi ammu reklaami, et Rakvere teatri etendust Vend mängitakse ka Tartus (ja üleüldse viimast korda), siis jätsin selle meelde ning mõningate sobivate ja ebasobivate asjaolude kokkulangemisel jõudsin seda eelmisel kolmapäeval Vanemuise väiksesse majja vaatama ka.

Hoolimata viimasest etendusest ja faktist, et piletid olid tavapärasega võrreldes üliodavad, oli saalis siiski piisavalt vabu kohti. Milliseid järeldusi sellest teha? Et Tartu inimesed ei oska head teatrit hinnata; tehti liiga vähe reklaami; toimus liiga palju konkureerivaid üritusi; ...

Igatahes, mulle see etendus meeldis, oli mõnusalt absurdne. Meenutas õige pisut Lolle, mida ka kunagi ammu Rakveres vaatamas sai käidud.
Eriti meeldis see, et mul ei olnud mõnda natuke tuttavamat näitlejat (enam) piinlik vaadata. Ma ei tea, kas see tulenes sellest, et ma lihtsalt ei olnud neid ammu näinud või nad lihtsalt ongi paremuse poole arenenud. Tahaks loota muidugi viimast..  ;-)

Mulle ilmselt meeldis ka selle pärast, et ma ei saanud päris lõpuni aru, mis värk seal ikkagi toimus, kes kurat see vend ikkagi päriselt oli ja veel pärastpoolegi tuli koduteel sellele jätkuvalt mõelda ja seoseid otsida.
Muuhulgas näiteks tekkis küsimus, et kas heledad ja tumedad riided olid juhuslikud või tähistasid midagi ja kas nende järgi tulnuks inimesi kuidagi grupeerida, klassifitseerida vmt.

Lavakujundus oli massiivne, aga see, millise kergusega osad asjad lavalt minema ja tagasi toimetati, oli lahe. Kusjuures, kuna saali lubati alles vaevalt 10 minutit enne etenduse algust, tekkis korraks tunne, et äkki on hallide katteriiete alla peitunud hoopiski näitlejad. Selgus, et nii siiski ei olnud, aga meenub, et näitlejate sisenemine lavale oli vist kuidagi muul moel efektne (päris täpselt enam ei mäleta millegipärast).

See, et lavakujundusse oli ka videoekraan lisatud ja sealt huumoririkkaid tummfilmi stiilis vahepalu pakuti, tuli kohati natuke andresnoormetsalikult tuttavlik ette, aga samas oli hoopis teistsugune.
Olles Rakvere teatri ja osade seal töötavate inimestega mingil moel tuttav, oli mul kohati päris naljakas ja isegi natuke piinlik omaette kõkutada. (nt. teades, et üks inimene minu mäletamist mööda viiulit mängida ei oska, aga eelpoolmainitud vahepalas etendas seda päris veenvalt)

Meeldis, et osasid dekoratsioone ja rekvisiite markeeriti ja nimetati lambist hoopis muude nimedega (nt. mingi tiibadega kuju, mille nimi mul meelde ei tule, nimetati luigeks ja piparkooke kapsarullideks) või et osad kujuteldavad/olematud asjad näidati hoopis ekraanil ette (nt. söök pulkade vahel) ja see lisas asjale veel rohkem absurdikastet.

Natuke naljakas, aga ka huvitav, et Üllar Saaremäe ja Tiina Mälberg ikka nii palju satuvad paaris mängima, ent seekord ei olnudki tegu paariga (vist?)
Loomulikult ei saa mainimata jätta, et Toomas Suuman on jätkuvalt üks mu lemmik meesnäitlejaid, eelkõige oma huvitava hääle kõla ja maneeri tõttu (*postituse pealkiri ja kaks esimest rida pärinevad ka tema tegelase suust).

Vot. Ja kuna ma ei ole lõppsõna/kokkuvõtte kirjutamises eriliselt osav, siis lõpebki see postitus nüüd siinkohal ära ;-)




kolmapäev, 16. oktoober 2013

But you're just troubled

Pisut segaseid tundeid tekitab tõdemus, et igaühe sisemine soov ei olegi olla parem inimene


taustaks: Marina and the Diamonds - I'm not a robot



laupäev, 12. oktoober 2013

Me alles jõudsime siia, miks me kohe välja peame minema?

Eelmisel neljapäeval oli mul suur kultuurinälg ja õnneks oli linna peal toimumas nii mõndagi, mille vahel valida. Näiteks neli erinevat teatrietendust, millest osutus "võitjaks" Vanemuise lavastus Elling. Varem olla seda mängitud Saksa Kultuuri Instituudis, aga praegu saab seda igatahes näha Sadamateatris.

Peab ütlema, et mulle päris meeldis see tükk. Sadamateatris toimuvad asjad mulle vist reeglina ongi meeldinud. Võibolla selle pärast, et kogemus on kuidagi vahetum kui suures või väikses majas, kus tuleb tegevust vaadata alt üles. Sadamateatris on toolid üldjuhul ikka nii paigutatud, et vähemalt esimene rida on näitlejatega samal tasandil.

Aga - Elling, Elling, Elling.. pean tunnistama, et sel hetkel kui ma selle etenduse pileti ostuotsuse tegin, ma ei teadnud, mida ma vaatama lähen - st. ma ei teadnud midagi peale etenduse pealkirja. Polnud aimugi näitlejatest, lavastajast, veel vähem näidendi autorist. Vahetult enne saali astumist ma ikkagi uurisin järgi (nutitelefonid, maivõi) ja õnneks ei pidanud väga pettuma. Ain Mäeotsa käe alt küll on vahel ka mitte väga head kraami tulnud, aga see etendus oli suhteliselt hästi välja kukkunud.

Lugu oli mõnusalt muhe ja humooririkas, ilmselt andsid näitlejad ja Sadamateatri tavapärasest natuke teistpidi paigutatud toolid/lava asukoht (ja päris aken) ka huvitavust juurde. Loomulikult ei saa mainimata jätta ka kassi, kelleks seekord oli üks vene sinist tõugu kiisu ja tema võitis kõigi saalisviibinud kassisõprade südame koheselt ning pakkus kõneainet ka veel vaheajaks. Tegelased küll rääkisid kahest kassist, aga kas neid seal pappkastis ka tegelikult kaks oli, ma ei teagi, kuna välja võeti ainult üks.

Mulle väga meeldis ja ka üllatas positiivselt Ellingu osatäitja valik, Kjell Bjarnet oleks võinud küll keegi teine mängida, aga samas moodustasid Riho Kütsar ja Margus Jaanovits koos siiski üsna hea duo. Etenduse tutvustuses oli öeldud, et naisosi mängib Ragne Pekarev, aga oli hoopiski Liisa Pulk - tema esitus jättis natuke kõhkleva mulje, kui klassikuid tsiteerida, siis kohati nagu hakkas heaks minema, aga midagi jäi mu meelest ikkagi puudu. Eriti raseda naabrinaise rollis.

Etenduse dramatiseering meeldis ka - dialoogid  vaheldusid Ellingu monoloogidega, s.o meenutustega tegevustest väljaspool korterit ja kuigi ma avastasin ennast mitmel korral kella vaatamas, siis pigem tegin seda harjumusest, sest tegelikult ju polnud igav. Lugu lihtsalt oligi aeglasema tempoga põhjamaine värk.

Kuna olin eelnevalt teada saanud, et tegemist on Norra teosega, käis etenduse ajal kogu aeg peast läbi kujutlus, kuidas see võiks originaalkeeles kõlada ja Ellingu roll võibolla veel parem (st. napakam) olla, aga kui nüüd ka filmi ra vaatasin, siis jääb Vanemuise Elling ikkagi peale - ma ei tea, kas on tegemist sellega, et ma norra keelt lihtsalt ei oska ja läbi ingliskeelse tõlke see ikkagi nii hsti ei mõju või ongi etendus parem või siis mulle üldiselt meeldib teater oma vahetu kogemise võimaluse tõttu rohkem kui film.





esmaspäev, 7. oktoober 2013

mõttejõud vs. kogemus

Vahel on intrigeeriv mõelda, kas mõni asi juhtub selle pärast, et ma mõtlen, et see võib juhtuda või selle pärast, et vastavalt statistikale ja kogemustele mõned asjad lihtsalt juhtuvadki teatud intervalliga.


Taustaks: Rocky rock - Kannata


pühapäev, 15. september 2013

Buy more things, buy the store, buy for comfort and buy to forget..

Napakas on vahel möönda, et mõned asjad lihtsalt toimivad väga mõjusalt. Näiteks reklaam. ;- )
Täheldasin juba mitu päeva kasvavat küpsisetordi isu ning selgus, et ma polnud sugugi ainus, kes oli samale asjale mõeldnud. Kui ma siis lõpuks enam vastu panna ei suutnud ja poodi vajalikku kraami ostma läksin, selgus, et see isu on võibolla lausa massiline, sest näiteks odavaimate/soodushinnaga küpsiste lahter poeriiulis oli juba tühi. Õnneks ma muidugi neid ei tahtnudki ja ladusin endale korvi teise tootja kahte erinevat sorti teeküpsiseid. Kassas avastasin, et nii mõnelgi teisel ostjal oli samu küpsiseid korvis rohkem kui 2 pakki ja ka teisigi küpsisetordi valmistamisele viitavaid toiduaineid.

Aga mis siis tekitab sellise kollektiivse isu? Loomulikult see, et aeg-ajalt lihtsalt kuuled ja näed midagi, mis seda tekitab ja süvendab. Antud juhul võib seda "midagi" näha telekast reklaamipauside ajal ja nagu juuresolevalt diagrammilt näha, toimib see väga hästi.

Minu meistriteos, enne söömist:


Taustaks: The Real Group - A Perfect Life


neljapäev, 15. august 2013

This one a long time have I watched

Tükk aega on olnud tahtmine kirjutada.. inimestest.. niimoodi, et nii mõnigi lugeja võiks arvata, et kirjutatu käib tema kohta, kuid mõtete tegelik ajend pärineks hoopis palju sügavamalt.. ent ma pole veel piisavalt head metafoori leidnud.

Võiks ju ka kirjutada, et on lahe, kuidas mingite asjade juhtumise, kogemuse saamise või kohatud inimeste tähendust saad vahel mõista alles aastaid hiljem, sest iga asi on millekski vajalik, isegi kui need ei leia aset lineaarses järjestuses või siis, et selleks, et kogeda midagi imehead, peab kahjuks tundma ka keskpärast või seda, mis on halb. Aga kui päris aus olla, siis see pole midagi uut ja pikaks nõretavaks heietamiseks pole ma veel piisavalt vana ega roosa ning see avalik sein ei ole nende ristide tegemiseks vist ka kõige sobivam koht. Sellepärast kirjutan praegu hoopis loodusest.. oma kodusest loodusest.

Paistab, et mul ongi kaamli kannatus, sest jõudsin ühe avokaado juurdumise ja varre võrsumise ära oodata. Ma ei mäletagi enam, millal ma ta vette juurt alla võtma pistsin, aga mingi mälestus on, et lumi vist oli siis veel maas..  igatahes, juur tuli lõpuks väga pikk ja jäme nagu rotisaba, ilmselt sobib draakonipuu jaoks mõeldud muld talle potis samuti hästi, sest täna hommikul mõõtsin varre pikkuseks juba 15 cm.

21.juulil oli  juur u 15 cm pikk ja ei tahtnud enam vaasi ära mahtuda, vars hakkas ka vaikselt kestast välja hiilima.. nii, et otsustasin ta potti ära istutada.


u 2 nädala pärast, 3.augustil


5 päeva hiljem 

2 päeva hiljem


5 päeva hiljem (s.o täna hommikul)



Erinevad juhised ütlevad erinevaid asju - istutada kohe kui juur all/vars väljas või alles siis kui vars on 15 cm pikkune. Enne seda soovitatakse veel ka latv u 7 cm kõrguselt ära näpistada, et rohkem harusid kasvaks. Ma ei tea, kas julgen ladva kallale minna, tundub, et sealt seemnest tuleb teine varreke veel, ehk on neil koos lõbusam. 




reede, 2. august 2013

Oled kass või?

Tartus käib ringi üks vanamehike, kellel on kass kadunud - karmen kass.. ja ta otsib teda erinevate linnaliinibusside pealt.
Ühel neljapäevahommikul tuli bussi peale, seisis minu kõrvale ja küsis intensiivselt, kas ma olen kass (Karmen Kass) ja kui ma midagi ei vastanud, siis leidis, et mina ikka ei saa olla, kuna ma olen tükk maad lühem, aga palju ilusam ;- )

Eile hommikul, hoopis teisel kellaajal ja hoopis teises bussis, lähenes ta sama jutuga juba järgmisele tütarlapsele..


kolmapäev, 31. juuli 2013

Sõber?

Olen juba pikemat aega täheldanud, et vahel maandub üks pisemat sorti hakk minu töölaua kõrval/taga oleva akna veeplekile ja vaatab hetkeks aknast sisse.. ja  see juhtub peaaegu alati mõni minut enne kella viit. Ei tea, kas on ka alati sama lind ;- )



reede, 21. juuni 2013

See on see pisidetailidele keskendumine, ma ütlen..

Päris lahe kui mõni aastaid vaevanud küsimus täiesti lambist järsku väga lihtsa vastuse saab.


teisipäev, 14. mai 2013

welcome to the annual meeting of the people who annually meet

See on päris naljakas, kuidas mõnda inimest lihtsalt kohtad väga tihti, olenemata linnaosast või kellaajast, nagu näiteks too punase nokamütsiga kunstiõpetaja, heledapäine lühikeste juustega ja kollaste päikseprillidega naisterahvas, noormees, kellel kunagi olid pikemad blondid juuksed ja kandis minu tehtud prille ning muidugi ei saa mainimata jätta "vestiga poissi".
Kunagi sattus ka üks fotokroomklaasidega prille kandev "asjalik tüüp" kogu aeg ette, aga viimasel ajal ei olegi teda näinud eriti.

Seljakotiga pika poisi ja läpakakotiga mehe võiks ka nimekirja panna, aga neid kohtan enamasti ainult kodu läheduses või hommikuti bussipeatuses ja neile võiks juba selle pärast ehk teregi ütlema hakata, et äkki siis oleks ka nagu "oma sõjaväelane" või nii.. ;- )



..ja maailm ja muu on teisel pool

Kes see enam täpsemalt mäletabki, kui mitu aastat mul juba on olnud plaanis läbi viia sportlik projekt pealkirjaga  "Tunne oma kodulinna", aga igatahes on selle plaaniga nüüd  lõpuks ka algust tehtud, kuigi jah..  esialgu on see  valdavalt piirdunud alaprojektiga "Tunne oma kodulinnaosa". Aga kui jalalihased esimesest rumalusest (3 päevaga 40 km!)  üle hakkavad saama, võib ka teisi mitte nii tihti külastatavaid kohti vaikselt läbi kõndima minna.  Kuna telefon on abiks ja jätab meelde, kus ma käinud olen ja joonistab marsruudid kaardile ning muusika kuulamise vahele ka kõrva sosistab kui pikk distants mingi aja jooksul läbitud on või kui palju kaloreid/samme kulunud, siis on see päris lõbus ja mis seal salata, ka vastikult hasartne tegevus.

Taustaks: Kosmikud - Ma olen ühendatud


pühapäev, 5. mai 2013

that was strike #3

Ma üldiselt kipun olema teise võimalusse uskuja ja püüan tihti mõne negatiivse kogemuse järel inimestele siiski veelkord uue võimaluse anda, et veenduda, ega ma liialt pealiskaudselt lähenenud või lihtsalt tema "vasaku jala päevale" ei sattunud.. kahjuks tuleb mõne puhul, kellele on mingis heas usus võibolla isegi kolmas võimalus antud, veenduda ikkagi selles, et see esimene võimalus oli täiesti piisav ja.. noh, et see, mida küüraka kohta öeldakse, vastab ikkagi tõele ka..


neljapäev, 2. mai 2013

mutrike

Vahel on tore lihtsalt mingeid situatsioone kõrvalt jälgida ja teada, et olenemata mingitest pinnavirvendustest või pesukausitormidest laheneb lõpuks kõik ikkagi nii nagu mina olen öelnud või ette kujutanud.


esmaspäev, 4. veebruar 2013

Seebielu


Mäherdune draama sattus saatekava sirvides ette..
Olgugi, et seebikatesse tuuakse sisse päevakajalisi ja moodsaid teemasid, siis nähtavasti ei ole mobiiltelefonid ja sotsiaalmeedia veel nii moodsad, et endiselt peab 6 osa mõttetule "telefonimängule" kulutama ; - )

Kaunis Lola, episood 110:
Silvana nõuab, et Marcelo abielluks Priscillaga.
Kaunis Lola, episood 111:
Marcelo tunnistab Priscillale, et ei saa talle abielludes oma hinge kinkida, kuna see kuulub Lolale
Kaunis Lola, episood 112:
Juana teatab teistele töötajatele, et Priscilla abiellub Marceloga ja lahkub.
Kaunis Lola, episood 113:
Felisa ja Juana teatavad Aquilesele, et Marcelo ja Priscilla abielluvad. 
Kaunis Lola, episood 114:
Aquiles teatab Lolale, et Marcelo ja Priscilla abielluvad tuleval laupäeval.  
Kaunis Lola, episood 115:
Agapita ütleb Esperanzale ja Virginiale, et Marcelo abiellub Priscillaga.



kolmapäev, 23. jaanuar 2013

Küsimus suurele ringile


Miks peaks kedagi, kes iga asja nö. live'is öelda ei julge või ei taha ning leiab selleks endale sobivama ja vähem närvesööva, turvalisema ning privaatsema meediumi helesinise ekraani näol, milleski süüdistama või halvustama, eriti selles, et ta tahab ja ON võimeline enne korralikult analüüsima ja läbi mõtlema, mida ta öelda tahab ning eelkõige tahab teha seda diplomaatiliselt väljendudes, mitte arutult lahmides.
Paraku tuleb tunnistada, et isegi kui oma niigi lühikeste unetundide arvelt kuni ärevuse ääreni sõnu seada, on lõpuks ikka olemas inimesi, kes lugeda ei oska ; - )


neljapäev, 3. jaanuar 2013

väljanäitus

Nagu mõned on ehk täheldanud, siis mulle meeldib omale aeg-ajalt mingeid veidraid vidinaid soetada, mis lihtsalt on liiga veidrad, et neid ostmata jätta, kuna mina niisuguseid asju reeglina kingituseks ei saa ; - )

Eelmise aasta lõpus õnnestus mul ühest toredast poekesest paar sellist asjakest jälle leida.


Veekell ei ole küll midagi eriliselt imelikku, aga sellega "mängimine" (loe: mullide ülevalt alla liigutamine) suudab küll täiesti omasse mulli ajada ja pealtvaatajatele muigeid suile tuua.



















Teine veidrus seevastu on tunduvalt veidram ja mõttetum. Põhimõtteliselt on see lihtsalt paar tükki värvilist plastmassi, mis juhtumisi on tehtud lillepotikujuliseks ja "töötab" poti esiosas paikneva päikesepatarei abil. Töötamine tähendab seda, et kui päikesepaneeli koguneb piisavalt valgust (kas päikesest või lambist), hakkab lilleke lehti üles-alla ja õit vasakule-paremale liigutama-kiigutama. Kui eriti vaikselt olla, siis kuuleb isegi, et teeb mingil määral häält.
Kohati ma muidugi kahtlen, kas ta ikka päriselt päikese jõul liigub, sest tegelikult teeb ta samu liigutusi ka siis kui lauda väristada, talle käega hoogu lükata või kui kusagilt veidi tuult peale puhub.





esmaspäev, 31. detsember 2012

päeva nali

Võibolla kandideeriks lausa aasta nalja tiitlile..
Situatsioon tänavalt (õigemini raekojaplatsilt) - ühest uksest väljuvad ema ja kaks last. Üks laps jookseb kuuse juurde, uurib seal natuke ja hüüab siis emale järgi joostes: "emme-emme, see on päris kuusk!"



reede, 7. detsember 2012

õelus all the way

Vahel on halenaljakas jälgida inimesi, kes just nagu on kusagilt selgeks õppinud mingid reeglid või tavad, mida ühes või teises olukorras üldjuhul kasutatakse ja püüab neid ise ka kasutada, aga kuna ta ei oska neid absoluutselt konkreetse kontekstiga siduda, mõjub hoopis väga koomiliselt (või lambikalt). Õel see muidugi on, aga paratamatult tuleb peenike naer peale selliste inimeste puhul..


teisipäev, 9. oktoober 2012

Ei ole kandiline.. ei ole..

Täna pakkus bussis üks väike poiss mulle istet. Ma muidugi väga loodan, et ta tahtis seda teha selle pärast, et arvas, et mul võib olla püsti seistes ja postist kinni hoides ebamugav teise käega telefoni hoida, et seal kirja tippida, mitte selle pärast, et ma tundusin talle lihtsalt piisavalt vanana.. ;- )

reede, 29. juuni 2012

Do that to me one more time ;-)


Kolmapäev kujunes pisut juhuslikult veidi intensiivsemalt enese eest hoolitsemise päevaks ning selle käigus leidis aset ka üks väga vahva situatsioon.

Otsustasin, et minu nägu vajaks veidi hoolt ning seadsin sammud vastavasse teenindusasutusse. Pikka kasvu tütarlaps, kelle hoolde olin end usaldanud võttis mind vastu ruumis, kus mängis taustaks raadio.. Kui olin lauale/toolile pikali heitnud ja ta mind kaitsvate vahenditega kinni katnud oli, tundus talle vist, et muusika pole õige, sest otsustas hoopis plaadi mängima panna. Algus oli isegi natukene ilus.. selline mahe klaverimuusika.. kuni hakkas kostma väga halb emakeelne lüürika ning see veel Koit Toome esituses!

Lamasin seal ja mõtlesin, et siin ma nüüd olen ja pean järgmised poolteist tundi lõdvestumise asemel piinlema. Võimalik, et tütarlaps luges midagi välja mu näoilmest või ei olnud ka ise kuuldavast vaimustuses ning ütles järsku: "Ma lähen toon teise plaadi!"
Mõttes kiljatasin suurest õnnest, et ta seda teha otsustas..  "Teine" plaat ei olnud küll midagi oluliselt paremat, aga siiski tunduvalt kuulatavam..

Seda lihtsalt juhtub väga harva, et minu anti-muusikamaitse selle valdkonna inimestega ühtib ; - )



taustaks: Captain & Tennille - Do that to me one more time
(Pärineb sellelt eelpoolmainitud "teiselt" plaadilt ja ma siiani ei suuda uskuda, et eestikeelne versioon sellest loost ei olegi originaal.. )








teisipäev, 1. mai 2012

Just saying..

Mind ajavad närvi inimesed, kes eeldavad, et kõik teised inimesed nende ümber teavad ja peaksid teadma (vähemalt) kõike seda, mida nemadki ja parastavad/pahanduvad/õiendavad kui see nii ei ole..
minu küsimus selle peale oleks, et keda te ehitada tahate? ; - )





teisipäev, 24. aprill 2012

well, isn't this nice..

Ma olen juba pikemat aega täheldanud, et mõnest asjast on vahel väga raske aru saada, sest näha olev pilt lihtsalt ei mahu ja ei sobitu kuidagi sellesse raami, kuhu ta väidetakse kuuluvat. Ja ma ei tea, on see siis selle pärast, et ta ei sobi kokku mitte ühegi sellisega, mida ma varem näinud ja kogenud olen või ongi tegemist ehtsakujulise demagoogia või osava spin-doctorlusega.. 


Taustaks: Alanis Morissette: Ironic



reede, 13. aprill 2012

Nüüd tuleb nagu Vändrast saelaudu ;-)

..postitusi, ma mõtlen ;-)

Kunagi ammu toimus üks öine arutlemine valikute tegemise teemal, eelkõige sellest, kuidas kõik on üles ehitatud valikutele ning kõiges tuleb "süüdistada" ainult tehtud valikuid.. Olgugi, et ma võibolla ise ei tahtnud sellega päris 100% nõustuda, meeldis see väide mulle miskipärast ikkagi ja see tuleb mulle aeg-ajalt jälle meelde.  

Üldiselt on ju täiesti tavapärane erinevatest allikatest oma väidetele/teadmistele lisa saada/hankida ja seejärel sellele vastavalt omad järeldused (sh. ka valikud) teha.. Lihtsam on siis kui allikad on neutraalsed - peituvad kuhugi raamatu- või internetisügavustesse ja jäävad sinu jaoks võrldemisi kaugeteks ja tundmatuteks (inimesteks) ning ei mõjuta sind personaalselt.

Loomulikult ei ole kõik alati nii lihtne ja on juhuseid, kui pigemini ollakse nõus uskuma infot, mis pärineb otsesemast allikast või mõnelt autoriteedilt.
Ja siis lähebki raskeks kui ühe asja kohta väidavad mõlemad seotud osapooled, kes on jäänud konkreetse teema juures eriarvamusele, et just neil on õigus. Üks väidab, et teine valetab ja see teine jällegi leiab, et esimene ütleb nii kuna kardab kriitikat (st. tõde). 

Olla sellises situatsioonis otsustajaks ei ole sugugi kerge. Pean silmas olukorda, kus mõlemad pooled on enda tegudes täiesti kindlad ja omavad (inimestena) sinu jaoks võrdsel määral autoriteeti ning kummagi antud infos ei peaks olema põhjust kahelda. 
Sellegipoolest tuleb vastaka informatsiooni tõttu oma valik teha.. eriti kui konkreetses asjas ei saa valida võimalust oma valikut mitte teha ja tuleb nui neljaks välja selgitada, kummal poolel siis ikkagi asub tõde. Keeruliseks teeb asja veel see kui vaatamata autoriteetsuse võrdsusele tahaksid mingite asjaolude pärast ikkagi üht teisele veidi eelistada või rohkem uskuda, mistõttu seisad siis hambad ristis ning püüad jälgida, et see kuidagi tee peale ette ei jääks ja arvamust ei kallutaks.

taustaks: Bullfrog Brown - Poltergeist Blues



neljapäev, 12. aprill 2012

Meememee..


Leidsin mustandite hulgast ühe ammusest ajast pooleli oleva postituse ja täitsin lüngad.
Ju siis ei olnud tookord veel piisavalt hea moment ja õiged tingimused selle lõpetamiseks-avaldamiseks.. ;-)

1. A song that makes you happy:
A Man Called Adam vs Coco Steel & Lovebombs - Yachts

2. A song that makes you sad:
Sven Grünberg - Tunnen

3. A song that makes you nostalgic:
Liisi Koikson - Luhal

4. A song that you cried to: 
Võimalik, et mõni Liisi Koiksoni laul, aga hetkel ei tule ühtegi konkreetset meelde

5. Your least favorite song:
Liiga halb, et isegi mainida?

6. A song that reminds you of someone: 
Sebastian Tellier - Divine (ehk sa tunned ennast ise ka ära ;-))


7. A song that reminds you of somewhere:
See sama koht Prahas ja sama muusika B. Smetana sümfooniliste poeemide sarjast Ma Vlast. 


8. A song that reminds you of a certain event:
Suvel kivi peal istumist ja mere vaatamist Sarah McLachlan - I Will Remember You. Ühte teist, aastatetagust üritust aitab meeles pidada Eesti keeled - Sabaga täht. Sellist kontserti tahaks veel.. 


9. A song that you know all the words to:
Ise ka ei usu kui paljude "ammu ununenud" lugude sõnu ma endiselt peast tean.. 


10. A song that you can dance to:
Mõne rumba teeks vast ära veel.. Dean Martin - Sway (või siis mõni selle tänapäevasem versioon)


11. A song that helps you fall asleep:
Shira Kammen - Lullaby Set


12. A song from your favorite band:
Garmarna - Vänner och fränder.


13. A song from a band you hate:
Ei ole mõtet mainida, taaskord.. 


14. A song that is a guilty pleasure:
Lady Gaga - Bad Romance, aga ka Yolanda Be Cool Vs DCup - We No Speak Americano


15. A song that no one would expect you to like:
Tiamat - The Sleeping Beauty


16. A song that describes you:
Maria Mena - Fragile. (I think I have a problem - I think I think too much)


17. A song that you used to love but now hate:
Ei saa öelda, et vihkaksin, aga Noorkuu lugu Kõik on hea ei kannata absoluutselt enam.. Bändi vist ka enam kuulata ei taha.


18. A song that you often hear on the radio:
Klassikaraadio ja Kuku raadio õnneks ei mängi päevast päeva samu lugusid ning tapeedimuusika ja lolli möla raadioid ma ei kuula. Küll aga meenub, et Kukust tuleb mingitel hetkedel kõllina Mahavoki  Meridiaanid.


19. A song that you listen to when you're angry:
Garmarna - Gamen, aga ka Euchari


20. A song that you listen to when you're sad:
Sama, mis nr.11, aga vahel ka The Real Group - Gøta


21. A song that you listen to when you work out:
Neid on rohkem kui üks ja igas trennis erinevad, aga nt. selle loo harjutused olid eelmisel kevadel ühed lemmikud (seetõttu see pala ka nr.14 alla sattus.)


22. A song that you want to play at your wedding:
Merekohin oleks üsna sobiv näiteks


23. A song that you want to play at your funeral:
vt. eelmist


24. A song that makes you laugh:
Vaiko Eplik ja Eliit - Veel 15 minutit sessiooni lõpuni 


25. A song that you can play on an instrument: 
Kui ma viimati proovisin, siis näiteks Swing Low (sweet chariot.. ) tuli plokkflöödil veel täitsa välja


26. A song that you wish you could play:
Neid on rohkem kui üks, aga pigemini tahaks, et ma oskaks mingit  pilli väga hästi mängida, mitte ühte konkreetset lugu. 


27. A song from your childhood:
Väga varajasest lapsepõlvest ilmselt Põdra maja või ükskõik milline muu Entel-Tenteli lugu..


28. A song with the best title:
Eliit - Nopime ettekujutuse vilju paranoiapuult


29. The first song that plays when you put your ipod on shuffle:
hmm.. paistab, et ma olen oma iPodi teiste, sama funktsiooni täitvate vidinate tõttu nii unarusse jätnud, et tema aku on vahepeal liiga tühjaks saanud, et üldse midagi mängida ;-)


30. Your favorite song at this time last year:
Ei oma mälu ses osas kahjuks..






kolmapäev, 11. aprill 2012

akna kõrval

Sattusin täna üle pika aja Vildesse lõunat sööma ja veidi sarnase vestlusteema tõttu meenus üks teine, mõned aastad tagasi samas kohas aset leidnud lõunalaua-arutelu. Teemaks oli konstruktiivne kriitika ja selle isiklikult võtmine - õigemini, minu vestluspartner väitis, et ei mõista, kuidas see on võimalik ja miks peaks seesugust kriitikat üldse isikliku rünnakuna võtma, mitte sellena, mis ta tegelikult on.
Mul on meeles, et ma ei suutnud seda talle selgeks teha, või siis pigem ei saanud aru, kuidas ta ometi aru ei saa, et see on võimalik. Nüüd kui avastasin, et see sõltub tegelikult ühest konkreetsest omadusest/uskumusest, sain ma aru, miks tema sellest aru ei saanud - ei pidanudki saama. Ta lihtsalt pole seda tüüpi..

Aga tänasele lõunasöögikaaslasele teeks ühe pika pai. Mulle meeldib, et me oleme sarnased ja saame üksteisest hästi aru. :-)


taustaks: Raga Yaman


neljapäev, 22. märts 2012

I know I will hear what I've heard before

Leidsin juba ükspäev, et pole ammu midagi siia kirjutanud ja et tuleks blogi kuidagi reanimeerida, aga ei tekkinud piisavalt aega ja motivatsiooni. Nüüd natuke tekkis, nagu näha..

Olen endale sel aastal eesmärgiks seadnud natuke teadlikumalt ja aktiivsemalt kultuuri tarbida ning ühe osana sellest lubanud külastada vähemalt viit teatrietendust. Praeguseks on kaks linnukest juba kirjas, ülejärgmine nädal lisandub ka kolmas.

Teisipäeval oli Vanemuise mängukavas "Helisev Muusika" ja vaatamata pisikesele intsidendile seoses mu mälu ja telefoniga, jõudsin siiski õigeks ajaks teatrimajja kohale (st. tagasi) etendust vaatama.

Kuigi teatri veebis oli kirjas, et Maria rolli esitab sel kuupäeval Hanna-Liina Võsa, ilmus peale nunnadekoori sissejuhatavat etteastet lavale hoopiski Birgit Õigemeel..

Juba tema lavaloleku paari esimese minuti jooksul sain kinnitust senisele veendumusele, et näitlejad võivad küll olla kõige paremad lauljad, kuid ega vastupidi see kahjuks ikka ei kehti..
Selle kivi veeretaksingi peamiselt Maria ja ülemnunna osatäitjate kapsaaeda, kes ei osanud rolli täiesti sisse minna, pigem esitasid oma teksti sama loogika/artikulatsiooniga nagu laule (mis küll alati ei ole tegelikult halb) ja mõjusid vähemalt minu jaoks klišeena. Nad tundsid ennast laval võrdlemisi kohmakalt, ei mänginud emotsioone suuremalt ja pikemalt välja ning näisid seetõttu võltsid - liikusid misansteenis jäigalt märksõnade peale, ei olnud sugugi orgaanilised. Karmen Puisi tekstiesitus oli kohati peaaegu kooliteatri tasemel ja seda oli lausa piinlik kuulata..

Arvestades, kuidas lavastaja Ain Mäeots ise talendiotsja Max Detweileri osa mängis, siis võiks järeldada, et ta võibolla tahtiski teha sellest muusikalist pigem mingi järjekordse hansahoovi laadajandi (mitte, et ma ühtegi neist näinud oleks..) kui tõsise asja. Loo sügavamast sisust oli trammiga üle sõidetud, välja oli mindud pigem muusika ja laulude peale, kuid peab tunnistama, et ka neis ei olnud piisavalt palju emotsioone, mis natukenegi oleks kompenseerinud ja loo traagikat edasi andnuks. Orkestri kohta muidugi halbu sõnu ei saa öelda.

Kohati jäi mõistmatuks, millised detailid võisid olla lavastaja poolt taotluslikud ning mis juhuslikult, osatäitjate kogenematusest nii välja kukkunud. Hetkel ei tule ühtegi konkreetset näidet enam meelde, aga see küsimus tekkis etendust vaadates ikka päris mitu korda.
Samuti ei saanud aru, et miks oli vaja enne Kalzbergi festivali stseeni näidata valgel linal videopilti Hitlerist ja sõjast kui kõike muud ei peetud vajalikuks kirjeldada. Pigem tundus, et seda oli tarvis pigem ainult rekvisiitide/kostüümide vahetuseks, sest ei sobinud ülejäänuga eriti kokku.

Raivo E. Tamm laulis ootamatult nõrgalt, eriti Edelweiss'i, mis oleks pidanud kõlama läbi pisarate, mitte lihtsalt natuke viisist mööda..
Olgugi, et temaga duublis olev Jüri Lumiste ei ole kah minu eriline lemminäitleja, ent olen tema lauluoskusega kursis, siis ma kahtlustan, et tema on kapten Von Trappi rollis seetõttu ilmselt parem.

Kuna Viljandis õppides sai oma maja näitekate mitme koosseisu etendusi ikka vaatamas käidud, siis tekkis kohe ka mõte, et võrdluse mõttes oleks huvitav näha selle muusikali teise koosseisu mängu - kas on tegemist suht sarnase asjaga või on ikkagi midagi juurde pandud, millega Hanna-Liina Võsa paremini toime tuleb kui Birgit Õigemeel. Selge on see, et muusikalinäitlejaks õppinud lauljat on suure tõenäosusega tunduvalt parem vaadata.

Mõned staažikamad Vanemuislased nagu Külliki Saldre ja Raivo Adlas näitasid endale omast head taset. Teiste kohta seda eriti öelda ei saa (kahjuks on Vanemuise näitlejate tase minu jaoks suhteliselt madal, mistõttu ei ole ime, et ma eelistan Vanemuises vaatamas käia Rakvere, Pärnu või Viljandi külalisetendusi). Maarja Mitt ei olnud seal Liesl'ina küll eriliselt särav, aga miskipärast on teda lihtsalt hea vaadata.

Muusikali laulud kui sellised (eriti mõned..) mõjuvad peaaegu alati, isegi kui nende esitus ei ole võibolla kõige parem või kui nende eestikeelseid tekste on pisut muudetud (These are a few of my favourite things -> Need on need asjad, mis paeluvad mind vs. varasem tõlge Need minu lemmikud, seda sa tea )
Ma ei oskagi hetkel seisukohta võtta, kas see, et päris mitmes stseenis oli lähenetud harjumuspärasele vastupidiselt - kõlasid hoopis teised laulud kui need, millega filmist harjunud ollakse, oli kokkuvõttes hea või halb. Mõnes kohas need tegelikult isegi õigustasid ennast - Elsa Schraederi ja Max Detweileri rahateemaline duett näiteks, mida minu meelest filmis üldsegi ei olnud.

Enamus publikust pidas etenduse lõpus miskipärast vajalikuks seisvat ovatsiooni pakkuda. Mina lihtsalt solidaarsusest ei pidanud (ja ei pea ka kunagi) vajalikuks nii teha.. No ei olnud see seda väärt. Kahjuks.
Seda sama halba taset silmas pidades ma ju tegelikult ka teadsin juba ette, et mingit ahhaa-elamust sealt tõenäoliselt ei tule, seega väga suurelt õnneks ei pettunudki ja piletiraha päris tagasi küsima ei lähe.


laupäev, 7. jaanuar 2012

I think I understand but.. what is it used for..?

Situatsioon poes:
Lähenen kassale kolme asjaga, mille kohta kollastelt infotahvlitelt võis lugeda, et igaühe hinnaks 1€.
Müüja: Kas te rohkem ei leidnudki midagi? Kui oleks 5 asja, siis oleks kokku 3eurot.
Mina: Palju see hind siis praegu on?
Müüja: 3 eurot.

Selgus, et kassa kõrval oli veel üks psikene kollane sildike, mis tõesti lubas 5 asja 3€ eest kätte saada ;-)  Ma ei olnud 'inimeste tujus', liiatigi mitte mõttetute sunniviisiliselt omandatavate asjade tujus ja tahtsin kiirelt ruumist välja saada. Müüjannal vist oli pisut keeruline mõista, et kõik ei jooksegi ennast 2=1-stiilis pakkumiste peale segseks.


Taustaks: The Real Group - The Thingamabob


teisipäev, 20. detsember 2011

where's the sense in that..

Ma ei suuda endale kuidagi selgeks teha, miks inimesed, kellel muidu on väga usaldusväärne ilu- ja kunstimeel, ei suuda vahel mõnest lihtsast ebakõlast või sobimatusest aru saada..


teisipäev, 8. november 2011

Eh, lasteaed..

Huvitav, naljakas, kohati lausa halenaljakas jälgida, kui erinevalt on inimesed vahel võimelised üksteisest aru saama. Või pigem - üldse mitte aru saama.

Kuna ma lihtsalt ei talu disharmooniat ning seda enda läheduses tajudes hakkan alateadlikult kooskõla otsima ja püüan leida viise harmoonia taastamiseks, satun vahel planeerimatult mingites segasemat sorti olukordades vahendaja/lepitaja rolli. Mulle meeldib kui see roll on nö. kulissidetagune ja osapooled (või vähemalt üks pool) sellest ei tea, ega aru ei saa. See annab mulle võimaluse olla oluline mutrike või niiditõmbaja ise rambivalgusse sattumata, aga kui aus olla - lisab asjale siiski ka pisut filmilikku vürtsi..

Ei saa kohe mitte kuidagi mainimata jätta, et paratamatult on pihkuitsitamise tuju kui tean, et kellegi teise kordaminek on võimalik olnud ainult seetõttu, et mina tema enda teadmata ta suhtlemisoskuse puudujääke silusin..
Olgugi, et suures plaanis tegemist asjaga, mis otseselt üldse minusse ei puutunud ent teatud mõttes ikkagi mõjutas, ajendas mind vaikselt sekkuma hoopis täiesti omakasupüüdlik põhjus - et minu ümbrus oleks rahulik ja et mul endal oleks hea olla.. Kuivõrd selle tulemusena on hetkel nii hundid söönud kui lambad terved, pole mul ilmselt seekord põhjust end oma isekuse pärast halvasti tunda. =)

Tundub, et need väga mitmed kõrghariduse esimeses astmes läbitud kohustuslikud psühholoogia- ja pedagoogikaalased õppeained annavad oma kasust siinkohal pisut häälekamalt märku. Pean tunnistama, et võõraste inimestega suhtlemise (eriti neile helistamise) osas on mul tõesti raskusi, kuid ilmselt avalduvad minu kommunikatiivsed oskused paremini nende inimeste seas, keda ma juba veidi rohkem tunnen.


taustaks: Perez Prado - Mambo nr.8

esmaspäev, 12. september 2011

Väike harmoonia igas päevas

OCD ei hüüa tulles ja mulle endiselt lausa kohutavalt meeldib kui tänaval kõndides kellegagi tee ristub, aga nii, et edasiliikumiseks ei pea seisma jääma ega suunda muutma, vaid et möödumine toimub üksteisest võrdlemisi lähedalt ja kulgeb täiesti sujuvalt..

Üks kunagi mingis loovtantsu tunnis tehtud terve kursusega 8-kujuliselt liikumise harjutus tuleb selle peale alati meelde. =)



reede, 9. september 2011

But then they send me away to teach me how to be sensible, logical, responsible, practical.

Ma ei tea, kas asi võib olla selles, et ma ühe selle semestri valikaine mittesooritamist paaniliselt kartes olen oma halle ajurakke lihtsalt intensiivsemalt liigutama hakanud või oleksin ka muidu selle peale tulnud, aga mulle hästi meeldib kui näiteks mõni hommikul endale põhjendatud teoreetilise võimaluse mõttekäik ennast juba samal õhtul praktikas tõestada suudab.

Eile hommikul kodust väljudes tahtsin toavõtmed harjumuspäraselt jopetaskusse panna, ent miskipärast leidsin, et "igaks juhuks" on palju mõttekam panna nad kotisahtlisse, sest kotti kannan suurema tõenäoususega ja tihemini kaasas kui jopet. Ja õhtul oligi nii, et jope jäi hoopis tööjuurde kappi.

Poleks ma seda võimalust endale hommikul teadvustanud, oleks ma eile hilisõhtul pidanud oma juba matimaal kolavaid kaashabitante (ukse)telefonihelinaga sealt ära ajama hakkama.

Siinkohal tuleb muidugi üldse õnne tänada kaashabitantide olemasolu eest. Vastasel juhul oleks sellises situatsioonis pidanud jopele (ja võtmetele) kontorisse järgi minema.




Taustaks: Supertramp - The logical song

neljapäev, 8. september 2011

aafrikas on taksojuhid teadupärast..

Enda mälu tarbeks tuleks kuhugi suuremalt üles möönda, et kummalisel kombel on mõni asi nüüdseks püsinud tunduvalt kauem kui mitmed teised samalaadsed. Mine tea, kas on asi (paremas) minus või mingites teistes tegurites või suisa teistes (teistsugustes) inimestes.



reede, 29. juuli 2011

It's funny how I feel so much, but cannot say a word..

Mulle on alati meeldinud kaldalt merd või mõnda teist suuremat* veekogu vaadata. Ainiti ja pikalt. Olgugi, et tihti tekitab see judinaid või mingit sorti kummalist hirmu. Kui aga muusikalt seltskonda paluda ja mõnele suuremale kivile jalgu puhkama istuda, pole asi sugugi nii hirmus ja sel moel õnnestub sealt endasse midagi koguda - energiat või sügavust või ma ei teagi, mida veel..


Üksikul saarel (mis polnud tegelikult midagi nii väga üksik- süstadega külalisi jagus pidevalt) sai just seda teguviisi korduvalt harrastatud. Nii päikseloojangu ja -tõusu ajal kui ka täiesti pilkases pimeduses, kui kusagilt kaugelt paistsid üksikud tulukesed - ilmselt majakad. Plusspunkte andsid tolle ranna puhul veel ka veest välja ulatuvad kivid, mille otsas ma rohkem kui paar korda turnimas käisin. Ööbimiskohast veidi eemal asuv saare läänekülg oli seetõttu suisa paradiis, sest seal oli kalda ääres madalas vees lausa kivi kivis kinni.

Ühel hetkel sai muuhulgas veidi ka veespordiga tegeletud - selle raames nt. tõmbasin endale esimest korda elus selga kalüpso ja jalgade otsa veelaua. "Kostüüm" hoidis liikmed soojas ja aitas päästevestile lisaks veidi paremini vee pinnal ka püsida. Kuivõrd ma lauale end isegi püsti vinnata ei suutnud ning sellega omale hoopis väikese trauma tekitasin, siis enam teisele katsele ei läinud ja piirdusin paadi taga veetuubis lohisemisega ning teiste kangelastegude pealtvaatamisega.

Aga mis enda kangelaslikkusse puutub, siis olgu suure ristina seinale märkimise tarbeks öeldud, et endalegi imestuseks olin ma kolmapäeva hommikul nii enda asjade kui ühisvara kokku pakkimise juures ootamatult asjalik. Tavaliselt ma sellistes olukordades nii kirgas kriit ei kipu olema.

Tuleb tunnistada, et kuigi väsimus oli kolmapäeva õhtul koju jõudes ülimalt suur, siis tundub, et sain oma "akud" selle üritusega ikkagi võrdlemisi täis laetud ja praegu tunnen ennast võibolla isegi puhanumana kui peale hiljutist paarinädalast puhkust.
















taustaks: kummitav kummikummilaul ;-)


*suurema veekogu definitsioonist kirjutasin kunagi siin



esmaspäev, 25. juuli 2011

...

Mulle tegelikult üldse ei meeldi, et mu keha vaimuga koostööd ei taha teha ja pean jälle vaevlema traditsioonilise reisiärevuse käes - nagu see ikka käib - palavikutunne, söögiisutus ja muu säärane. Sõidan mõneks päevaks üksikule saarele. Küll mitte üksinda, kuid internetti seal kohapeal ei ole, elektrist rääkimata. Seetõttu ei kavatse teda ka telefonist tarbima hakata. Loodetavasti jätkub tegevust nii palju, et see puudus isegi meelde ei tule.

Muuhulgas on muidugi tuline kahju, et minu Harry Potteri "audioraamat" koju jääb, aga loodan, et ta maldab oodata ja ei hakka viiendat osa enne kolmapäeva õhtut lugema : - )

 

 

 

pühapäev, 26. juuni 2011

Tunne oma kodulinna vol. n

Mulle meeldib, et vahel õnnestub mõnest asjast või kohast aastaid mööda kõndida, teadmata, millega üldse tegu võib olla. Nii näiteks on juhtunud, et ma selle tee olemasolu kohta, mis Turu silla ja Sõpruse silla vahel Anne kanali ja Emajõe vahelisele alale jääb, sain teada alles mõned kuud tagasi kui üks teadjam sellele osutas. Kuna tookord oli oht mitte kuiva jalaga sealt läbi pääseda, jäi ta uudistamata. 

Mõned õhtud tagasi kui olin napilt bussist maha jäänud ning järgmiseni oli liiga palju aega ja ühtlasi olin tujus, kus inimesi ning müra enda ümber ei kannatanud, otsustasin ikkagi jalutada ja et seda bussist mahajäämist kuidagi eriliselt õigustada, leidsin, et võiks koju liikuda eriti suure ringiga. 
Seda sama mainitud teed pidi siis.. 

Ma pean ütlema, et mulle hakkas see meeldima. Hea vaikne koht. Teeäärtes võis küll kohata paari inimest (ja koera), aga muidu võrdlemisi inimtühi ja mõnus omaette olemiseks.  


Võidupüha lõunaajal tulin samuti sealt kaudu kesklinna. Inimesi oli seekord märgata küll pisut rohkem kui eelmisel korral, aga enamus neist olid kiired möödujad rulluiskudel või ratastel. (Kui ma kunagi omale rulluisud lõpuks muretseda suudan, siis selle tarbeks tuleb see tee meelde jätta) 

Juhuslikult olin endale teepeale veidi linnupetet kaasa ostnud ning seetõttu ühele tiivulisele olendile üsna huvipakkuv objekt. Tiirutas ja hüples päris pikalt minuga sammu pidada. Kuivõrd ma juhtun olema easily-amused tüüpi inimene, ei olnudki palju vaja, et sellest oma endorfiinilaks kätte saada. Ühel hetkel jäin lausa seisma ja vaatasin temaga päris tükk aega tõtt.  



Mõistetavatel põhjustel kadus tema huvi minu vastu siis kui olin oma toidu taara prügikasti visanud. 




Kuna ma tollest Turu sillast ja selle ületamisest kunagi eriti vaimustuses pole olnud, siis leidsin, et "kui juba siis juba" ja võiks teha veel suurema ringi liikudes edasi suunal Fortuuna-Raatuse-Narva mnt - Raekojaplats (Oligi hea, kuna trenni pole ammu jõudnud). 

Igatahes.. mulle tundub, et ma vist leidsin motivatsiooni tihemini kodust kesklinna kõndimiseks.. 



esmaspäev, 30. mai 2011

elektrik, ära mine posti otsa, see ei ole faas..

Ma ei suuda kuidagi mõista inimesi, kes enda saamatuse või suhtlemishirmu tulemusel tekkinud ebamugavusi kellegi teise tegematajätmisena püüavad näidata. Miks (oh miks küll) peaks olema hea ja mõistlik tõde oluliselt moonutada ning tagaselja kurta ja jätta muljet teiste hoolimatust suhtumisest või üldisest halvast olukorrast kui see tegelikult nii ei ole.

Tuska tekitab fakt, et sellise vea tegi minu silme all inimene, kes on ühe kodumaise akadeemilise asutuse poolt suhtlemiskõlbulikuks, lausa selle ala spetsiallistiks gradueeritud.

kolmapäev, 11. mai 2011

Moments will pass in the morning light I found out

Mul on juba tükil ajal olnud tahtmine midagi postitada, aga olen pidanud oma sõnu hoidma ühe seni veel lõpmatuna näiva hunniku koolitööde kirjutamiseks ja (tahte)jõudu mitmete sportlike tegevuste tarvis. Ei saa öelda, et ma kummagi üle oluliselt kurdaks tegelikult - akadeemiline tarkus tuleb mühinal ja kätes-seljas on ka juba piisavalt jõudu, et varem raskena tundunud asjade tõstmisel  esimese paari sekundi peale näost siniseks ei tõmbu.

Aga kui kirjutamise juurde tagasi tulla, siis on mõni mõte ikka tulnud ka..

Mulle meeldivad situatsioonid stiilis "totus mundus agit histrionem" /kui klassikuid tsiteerida/
Ma pean silmas näiteks niisugusi, kus inimesed on vähese vaevaga võimalik enda stsenaariumi järgi käituma lavastada ja seda nii, et nad ise sellest arugi ei saa. Sellega kaasneb küll alati risk ettearvamatusele ja eeldab seetõttu nende inimeste head tundmist ning endapoolset oskust vajutada õigeid nuppe, aga kui kõik õnnestub, siis on pärast ikka ülimalt hea vaikselt omaette pihku itsida ja rahul olla. Seesuguseid -  minu jaoks positiivse tulemusega - juhtumeid on viimasel ajal kuidagi meeldivalt palju jagunud..

Inimeste tundmine, sh. nende käitumise ennustamine, tekitab vähemalt mingigi illusiooni stabiilsuse võimalikkusest ja stabiilsus on minu puhul kindlasti üks neist asjust, mida ma kergelt perfektsionismile kalduvana iga hinna eest taga ajan ja saavutada püüan - tekkinu peaks ideaalis alatiseks (minu jaoks) alles jääma. Ma ei pea silmas kõike, või seda, et asjad püsiksid muutumatutena, vaid pigem seda, et nad oleksid olemas ja peaksid ka minu olemasolu lõpmatuseni vajalikuks.

Ümbritsevad inimesed on ilmselt  faktor, mis seda stabiilsust  kõige enam mõjutab ja segab. Mööndustega võib ju öelda, et inimesed on taastuv ressurss, aga kuna täpselt samasugust isendit asemele ei teki, siis on ikka väga raske harjuda millegi harjumuspärase kadumisega, asendumisega või hoopis uuega. Kuigi tuleb tunnistada, et miskipärast see viimane on neist kõige leebem ja kiiremini adopteeritav.

Juba pühapäeval tuleb mul harjuda ühe (minu jaoks uut liiki) transpordivahendiga. Ma küll üritan ennast veenda, et see on tühiasi ja pole mõtet end ärevaks ajada, aga mu keha ilmselt ei lähe ikkagi õnge ja teeb seda ikkagi ning on mulle kerge närvipalaviku organiseerinud sel puhul.. Ehk ta ikka saab ühel hetkel minust ka aru ja annab järele :-)


Taustaks: A-HA - Summer moved on