Just saying..

Mind ajavad närvi inimesed, kes eeldavad, et kõik teised inimesed nende ümber teavad ja peaksid teadma (vähemalt) kõike seda, mida nemadki ja parastavad/pahanduvad/õiendavad kui see nii ei ole..
minu küsimus selle peale oleks, et keda te ehitada tahate? ; - )

well, isn't this nice..

Ma olen juba pikemat aega täheldanud, et mõnest asjast on vahel väga raske aru saada, sest näha olev pilt lihtsalt ei mahu ja ei sobitu kuidagi sellesse raami, kuhu ta väidetakse kuuluvat. Ja ma ei tea, on see siis selle pärast, et ta ei sobi kokku mitte ühegi sellisega, mida ma varem näinud ja kogenud olen või ongi tegemist ehtsakujulise demagoogia või osava spin-doctorlusega.. 


Taustaks: Alanis Morissette: Ironic

Nüüd tuleb nagu Vändrast saelaudu ;-)

..postitusi, ma mõtlen ;-)

Kunagi ammu toimus üks öine arutlemine valikute tegemise teemal, eelkõige sellest, kuidas kõik on üles ehitatud valikutele ning kõiges tuleb "süüdistada" ainult tehtud valikuid.. Olgugi, et ma võibolla ise ei tahtnud sellega päris 100% nõustuda, meeldis see väide mulle miskipärast ikkagi ja see tuleb mulle aeg-ajalt jälle meelde.  

Üldiselt on ju täiesti tavapärane erinevatest allikatest oma väidetele/teadmistele lisa saada/hankida ja seejärel sellele vastavalt omad järeldused (sh. ka valikud) teha.. Lihtsam on siis kui allikad on neutraalsed - peituvad kuhugi raamatu- või internetisügavustesse ja jäävad sinu jaoks võrldemisi kaugeteks ja tundmatuteks (inimesteks) ning ei mõjuta sind personaalselt.

Loomulikult ei ole kõik alati nii lihtne ja on juhuseid, kui pigemini ollakse nõus uskuma infot, mis pärineb otsesemast allikast või mõnelt autoriteedilt.

Ja siis lähebki raskeks kui ühe asja kohta väidavad mõlemad seotud osapooled, kes on jäänud konkreetse teema juures eriarvamusele, et just neil on õigus. Üks väidab, et teine valetab ja see teine jällegi leiab, et esimene ütleb nii kuna kardab kriitikat (st. tõde). 

Olla sellises situatsioonis otsustajaks ei ole sugugi kerge. Pean silmas olukorda, kus mõlemad pooled on enda tegudes täiesti kindlad ja omavad (inimestena) sinu jaoks võrdsel määral autoriteeti ning kummagi antud infos ei peaks olema põhjust kahelda. 

Sellegipoolest tuleb vastaka informatsiooni tõttu oma valik teha.. eriti kui konkreetses asjas ei saa valida võimalust oma valikut mitte teha ja tuleb nui neljaks välja selgitada, kummal poolel siis ikkagi asub tõde. Keeruliseks teeb asja veel see kui vaatamata autoriteetsuse võrdsusele tahaksid mingite asjaolude pärast ikkagi üht teisele veidi eelistada või rohkem uskuda, mistõttu seisad siis hambad ristis ning püüad jälgida, et see kuidagi tee peale ette ei jääks ja arvamust ei kallutaks.

taustaks: Bullfrog Brown - Poltergeist Blues

Meememee..

Leidsin mustandite hulgast ühe ammusest ajast pooleli oleva postituse ja täitsin lüngad.
Ju siis ei olnud tookord veel piisavalt hea moment ja õiged tingimused selle lõpetamiseks-avaldamiseks.. ;-)

1. A song that makes you happy:
A Man Called Adam vs Coco Steel & Lovebombs - Yachts

2. A song that makes you sad:
Sven Grünberg - Tunnen

3. A song that makes you nostalgic:
Liisi Koikson - Luhal

4. A song that you cried to: 
Võimalik, et mõni Liisi Koiksoni laul, aga hetkel ei tule ühtegi konkreetset meelde

5. Your least favorite song:
Liiga halb, et isegi mainida?

6. A song that reminds you of someone: 
Sebastian Tellier - Divine (ehk sa tunned ennast ise ka ära ;-))

7. A song that reminds you of somewhere:
See sama koht Prahas ja sama muusika B. Smetana sümfooniliste poeemide sarjast Ma Vlast. 

8. A song that reminds you of a certain event:
Suvel kivi peal istumist ja mere vaatamist Sarah McLachlan - I Will Remember You. Ühte teist, aastatetagust üritust aitab meeles pidada Eesti keeled - Sabaga täht. Sellist kontserti tahaks veel.. 

9. A song that you know all the words to:
Ise ka ei usu kui paljude "ammu ununenud" lugude sõnu ma endiselt peast tean.. 

10. A song that you can dance to:
Mõne rumba teeks vast ära veel.. Dean Martin - Sway (või siis mõni selle tänapäevasem versioon)

11. A song that helps you fall asleep:
Shira Kammen - Lullaby Set

12. A song from your favorite band:
Garmarna - Vänner och fränder.

13. A song from a band you hate:
Ei ole mõtet mainida, taaskord.. 

14. A song that is a guilty pleasure:
Lady Gaga - Bad Romance, aga ka Yolanda Be Cool Vs DCup - We No Speak Americano

15. A song that no one would expect you to like:
Tiamat - The Sleeping Beauty

16. A song that describes you:
Maria Mena - Fragile. (I think I have a problem - I think I think too much)

17. A song that you used to love but now hate:
Ei saa öelda, et vihkaksin, aga Noorkuu lugu Kõik on hea ei kannata absoluutselt enam.. Bändi vist ka enam kuulata ei taha.

18. A song that you often hear on the radio:
Klassikaraadio ja Kuku raadio õnneks ei mängi päevast päeva samu lugusid ning tapeedimuusika ja lolli möla raadioid ma ei kuula. Küll aga meenub, et Kukust tuleb mingitel hetkedel kõllina Mahavoki  Meridiaanid.

19. A song that you listen to when you're angry:
Garmarna - Gamen, aga ka Euchari

20. A song that you listen to when you're sad:
Sama, mis nr.11, aga vahel ka The Real Group - Gøta

21. A song that you listen to when you work out:
Neid on rohkem kui üks ja igas trennis erinevad, aga nt. selle loo harjutused olid eelmisel kevadel ühed lemmikud (seetõttu see pala ka nr.14 alla sattus.)

22. A song that you want to play at your wedding:
Merekohin oleks üsna sobiv näiteks

23. A song that you want to play at your funeral:
vt. eelmist

24. A song that makes you laugh:
Vaiko Eplik ja Eliit - Veel 15 minutit sessiooni lõpuni 

25. A song that you can play on an instrument: 
Kui ma viimati proovisin, siis näiteks Swing Low (sweet chariot.. ) tuli plokkflöödil veel täitsa välja

26. A song that you wish you could play:
Neid on rohkem kui üks, aga pigemini tahaks, et ma oskaks mingit  pilli väga hästi mängida, mitte ühte konkreetset lugu. 

27. A song from your childhood:
Väga varajasest lapsepõlvest ilmselt Põdra maja või ükskõik milline muu Entel-Tenteli lugu..

28. A song with the best title:
Eliit - Nopime ettekujutuse vilju paranoiapuult

29. The first song that plays when you put your ipod on shuffle:
hmm.. paistab, et ma olen oma iPodi teiste, sama funktsiooni täitvate vidinate tõttu nii unarusse jätnud, et tema aku on vahepeal liiga tühjaks saanud, et üldse midagi mängida ;-)

30. Your favorite song at this time last year:
Ei oma mälu ses osas kahjuks..

akna kõrval

Sattusin täna üle pika aja Vildesse lõunat sööma ja veidi sarnase vestlusteema tõttu meenus üks teine, mõned aastad tagasi samas kohas aset leidnud lõunalaua-arutelu. Teemaks oli konstruktiivne kriitika ja selle isiklikult võtmine - õigemini, minu vestluspartner väitis, et ei mõista, kuidas see on võimalik ja miks peaks seesugust kriitikat üldse isikliku rünnakuna võtma, mitte sellena, mis ta tegelikult on.
Mul on meeles, et ma ei suutnud seda talle selgeks teha, või siis pigem ei saanud aru, kuidas ta ometi aru ei saa, et see on võimalik. Nüüd kui avastasin, et see sõltub tegelikult ühest konkreetsest omadusest/uskumusest, sain ma aru, miks tema sellest aru ei saanud - ei pidanudki saama. Ta lihtsalt pole seda tüüpi..

Aga tänasele lõunasöögikaaslasele teeks ühe pika pai. Mulle meeldib, et me oleme sarnased ja saame üksteisest hästi aru. :-)


taustaks: Raga Yaman

I know I will hear what I've heard before

Leidsin juba ükspäev, et pole ammu midagi siia kirjutanud ja et tuleks blogi kuidagi reanimeerida, aga ei tekkinud piisavalt aega ja motivatsiooni. Nüüd natuke tekkis, nagu näha..

Olen endale sel aastal eesmärgiks seadnud natuke teadlikumalt ja aktiivsemalt kultuuri tarbida ning ühe osana sellest lubanud külastada vähemalt viit teatrietendust. Praeguseks on kaks linnukest juba kirjas, ülejärgmine nädal lisandub ka kolmas.

Teisipäeval oli Vanemuise mängukavas "Helisev Muusika" ja vaatamata pisikesele intsidendile seoses mu mälu ja telefoniga, jõudsin siiski õigeks ajaks teatrimajja kohale (st. tagasi) etendust vaatama.

Kuigi teatri veebis oli kirjas, et Maria rolli esitab sel kuupäeval Hanna-Liina Võsa, ilmus peale nunnadekoori sissejuhatavat etteastet lavale hoopiski Birgit Õigemeel..

Juba tema lavaloleku paari esimese minuti jooksul sain kinnitust senisele veendumusele, et näitlejad võivad küll olla kõige paremad lauljad, kuid ega vastupidi see kahjuks ikka ei kehti..
Selle kivi veeretaksingi peamiselt Maria ja ülemnunna osatäitjate kapsaaeda, kes ei osanud rolli täiesti sisse minna, pigem esitasid oma teksti sama loogika/artikulatsiooniga nagu laule (mis küll alati ei ole tegelikult halb) ja mõjusid vähemalt minu jaoks klišeena. Nad tundsid ennast laval võrdlemisi kohmakalt, ei mänginud emotsioone suuremalt ja pikemalt välja ning näisid seetõttu võltsid - liikusid misansteenis jäigalt märksõnade peale, ei olnud sugugi orgaanilised. Karmen Puisi tekstiesitus oli kohati peaaegu kooliteatri tasemel ja seda oli lausa piinlik kuulata..

Arvestades, kuidas lavastaja Ain Mäeots ise talendiotsja Max Detweileri osa mängis, siis võiks järeldada, et ta võibolla tahtiski teha sellest muusikalist pigem mingi järjekordse hansahoovi laadajandi (mitte, et ma ühtegi neist näinud oleks..) kui tõsise asja. Loo sügavamast sisust oli trammiga üle sõidetud, välja oli mindud pigem muusika ja laulude peale, kuid peab tunnistama, et ka neis ei olnud piisavalt palju emotsioone, mis natukenegi oleks kompenseerinud ja loo traagikat edasi andnuks. Orkestri kohta muidugi halbu sõnu ei saa öelda.

Kohati jäi mõistmatuks, millised detailid võisid olla lavastaja poolt taotluslikud ning mis juhuslikult, osatäitjate kogenematusest nii välja kukkunud. Hetkel ei tule ühtegi konkreetset näidet enam meelde, aga see küsimus tekkis etendust vaadates ikka päris mitu korda.
Samuti ei saanud aru, et miks oli vaja enne Kalzbergi festivali stseeni näidata valgel linal videopilti Hitlerist ja sõjast kui kõike muud ei peetud vajalikuks kirjeldada. Pigem tundus, et seda oli tarvis pigem ainult rekvisiitide/kostüümide vahetuseks, sest ei sobinud ülejäänuga eriti kokku.

Raivo E. Tamm laulis ootamatult nõrgalt, eriti Edelweiss'i, mis oleks pidanud kõlama läbi pisarate, mitte lihtsalt natuke viisist mööda..
Olgugi, et temaga duublis olev Jüri Lumiste ei ole kah minu eriline lemminäitleja, ent olen tema lauluoskusega kursis, siis ma kahtlustan, et tema on kapten Von Trappi rollis seetõttu ilmselt parem.

Kuna Viljandis õppides sai oma maja näitekate mitme koosseisu etendusi ikka vaatamas käidud, siis tekkis kohe ka mõte, et võrdluse mõttes oleks huvitav näha selle muusikali teise koosseisu mängu - kas on tegemist suht sarnase asjaga või on ikkagi midagi juurde pandud, millega Hanna-Liina Võsa paremini toime tuleb kui Birgit Õigemeel. Selge on see, et muusikalinäitlejaks õppinud lauljat on suure tõenäosusega tunduvalt parem vaadata.

Mõned staažikamad Vanemuislased nagu Külliki Saldre ja Raivo Adlas näitasid endale omast head taset. Teiste kohta seda eriti öelda ei saa (kahjuks on Vanemuise näitlejate tase minu jaoks suhteliselt madal, mistõttu ei ole ime, et ma eelistan Vanemuises vaatamas käia Rakvere, Pärnu või Viljandi külalisetendusi). Maarja Mitt ei olnud seal Liesl'ina küll eriliselt särav, aga miskipärast on teda lihtsalt hea vaadata.

Muusikali laulud kui sellised (eriti mõned..) mõjuvad peaaegu alati, isegi kui nende esitus ei ole võibolla kõige parem või kui nende eestikeelseid tekste on pisut muudetud (These are a few of my favourite things -> Need on need asjad, mis paeluvad mind vs. varasem tõlge Need minu lemmikud, seda sa tea )
Ma ei oskagi hetkel seisukohta võtta, kas see, et päris mitmes stseenis oli lähenetud harjumuspärasele vastupidiselt - kõlasid hoopis teised laulud kui need, millega filmist harjunud ollakse, oli kokkuvõttes hea või halb. Mõnes kohas need tegelikult isegi õigustasid ennast - Elsa Schraederi ja Max Detweileri rahateemaline duett näiteks, mida minu meelest filmis üldsegi ei olnud.

Enamus publikust pidas etenduse lõpus miskipärast vajalikuks seisvat ovatsiooni pakkuda. Mina lihtsalt solidaarsusest ei pidanud (ja ei pea ka kunagi) vajalikuks nii teha.. No ei olnud see seda väärt. Kahjuks.
Seda sama halba taset silmas pidades ma ju tegelikult ka teadsin juba ette, et mingit ahhaa-elamust sealt tõenäoliselt ei tule, seega väga suurelt õnneks ei pettunudki ja piletiraha päris tagasi küsima ei lähe.

I think I understand but.. what is it used for..?

Situatsioon poes:
Lähenen kassale kolme asjaga, mille kohta kollastelt infotahvlitelt võis lugeda, et igaühe hinnaks 1€.
Müüja: Kas te rohkem ei leidnudki midagi? Kui oleks 5 asja, siis oleks kokku 3eurot.
Mina: Palju see hind siis praegu on?
Müüja: 3 eurot.

Selgus, et kassa kõrval oli veel üks psikene kollane sildike, mis tõesti lubas 5 asja 3€ eest kätte saada ;-)  Ma ei olnud 'inimeste tujus', liiatigi mitte mõttetute sunniviisiliselt omandatavate asjade tujus ja tahtsin kiirelt ruumist välja saada. Müüjannal vist oli pisut keeruline mõista, et kõik ei jooksegi ennast 2=1-stiilis pakkumiste peale segseks.


Taustaks: The Real Group - The Thingamabob

where's the sense in that..

Ma ei suuda endale kuidagi selgeks teha, miks inimesed, kellel muidu on väga usaldusväärne ilu- ja kunstimeel, ei suuda vahel mõnest lihtsast ebakõlast või sobimatusest aru saada..

Eh, lasteaed..

Huvitav, naljakas, kohati lausa halenaljakas jälgida, kui erinevalt on inimesed vahel võimelised üksteisest aru saama. Või pigem - üldse mitte aru saama.

Kuna ma lihtsalt ei talu disharmooniat ning seda enda läheduses tajudes hakkan alateadlikult kooskõla otsima ja püüan leida viise harmoonia taastamiseks, satun vahel planeerimatult mingites segasemat sorti olukordades vahendaja/lepitaja rolli. Mulle meeldib kui see roll on nö. kulissidetagune ja osapooled (või vähemalt üks pool) sellest ei tea, ega aru ei saa. See annab mulle võimaluse olla oluline mutrike või niiditõmbaja ise rambivalgusse sattumata, aga kui aus olla - lisab asjale siiski ka pisut filmilikku vürtsi..

Ei saa kohe mitte kuidagi mainimata jätta, et paratamatult on pihkuitsitamise tuju kui tean, et kellegi teise kordaminek on võimalik olnud ainult seetõttu, et mina tema enda teadmata ta suhtlemisoskuse puudujääke silusin..
Olgugi, et suures plaanis tegemist asjaga, mis otseselt üldse minusse ei puutunud ent teatud mõttes ikkagi mõjutas, ajendas mind vaikselt sekkuma hoopis täiesti omakasupüüdlik põhjus - et minu ümbrus oleks rahulik ja et mul endal oleks hea olla.. Kuivõrd selle tulemusena on hetkel nii hundid söönud kui lambad terved, pole mul ilmselt seekord põhjust end oma isekuse pärast halvasti tunda. =)

Tundub, et need väga mitmed kõrghariduse esimeses astmes läbitud kohustuslikud psühholoogia- ja pedagoogikaalased õppeained annavad oma kasust siinkohal pisut häälekamalt märku. Pean tunnistama, et võõraste inimestega suhtlemise (eriti neile helistamise) osas on mul tõesti raskusi, kuid ilmselt avalduvad minu kommunikatiivsed oskused paremini nende inimeste seas, keda ma juba veidi rohkem tunnen.


taustaks: Perez Prado - Mambo nr.8

Väike harmoonia igas päevas

OCD ei hüüa tulles ja mulle endiselt lausa kohutavalt meeldib kui tänaval kõndides kellegagi tee ristub, aga nii, et edasiliikumiseks ei pea seisma jääma ega suunda muutma, vaid et möödumine toimub üksteisest võrdlemisi lähedalt ja kulgeb täiesti sujuvalt..

Üks kunagi mingis loovtantsu tunnis tehtud terve kursusega 8-kujuliselt liikumise harjutus tuleb selle peale alati meelde. =)

But then they send me away to teach me how to be sensible, logical, responsible, practical.

Ma ei tea, kas asi võib olla selles, et ma ühe selle semestri valikaine mittesooritamist paaniliselt kartes olen oma halle ajurakke lihtsalt intensiivsemalt liigutama hakanud või oleksin ka muidu selle peale tulnud, aga mulle hästi meeldib kui näiteks mõni hommikul endale põhjendatud teoreetilise võimaluse mõttekäik ennast juba samal õhtul praktikas tõestada suudab.

Eile hommikul kodust väljudes tahtsin toavõtmed harjumuspäraselt jopetaskusse panna, ent miskipärast leidsin, et "igaks juhuks" on palju mõttekam panna nad kotisahtlisse, sest kotti kannan suurema tõenäoususega ja tihemini kaasas kui jopet. Ja õhtul oligi nii, et jope jäi hoopis tööjuurde kappi.

Poleks ma seda võimalust endale hommikul teadvustanud, oleks ma eile hilisõhtul pidanud oma juba matimaal kolavaid kaashabitante (ukse)telefonihelinaga sealt ära ajama hakkama.

Siinkohal tuleb muidugi üldse õnne tänada kaashabitantide olemasolu eest. Vastasel juhul oleks sellises situatsioonis pidanud jopele (ja võtmetele) kontorisse järgi minema.




Taustaks: Supertramp - The logical song

aafrikas on taksojuhid teadupärast..

Enda mälu tarbeks tuleks kuhugi suuremalt üles möönda, et kummalisel kombel on mõni asi nüüdseks püsinud tunduvalt kauem kui mitmed teised samalaadsed. Mine tea, kas on asi (paremas) minus või mingites teistes tegurites või suisa teistes (teistsugustes) inimestes.

It's funny how I feel so much, but cannot say a word..

Mulle on alati meeldinud kaldalt merd või mõnda teist suuremat* veekogu vaadata. Ainiti ja pikalt. Olgugi, et tihti tekitab see judinaid või mingit sorti kummalist hirmu. Kui aga muusikalt seltskonda paluda ja mõnele suuremale kivile jalgu puhkama istuda, pole asi sugugi nii hirmus ja sel moel õnnestub sealt endasse midagi koguda - energiat või sügavust või ma ei teagi, mida veel..

Üksikul saarel (mis polnud tegelikult midagi nii väga üksik- süstadega külalisi jagus pidevalt) sai just seda teguviisi korduvalt harrastatud. Nii päikseloojangu ja -tõusu ajal kui ka täiesti pilkases pimeduses, kui kusagilt kaugelt paistsid üksikud tulukesed - ilmselt majakad. Plusspunkte andsid tolle ranna puhul veel ka veest välja ulatuvad kivid, mille otsas ma rohkem kui paar korda turnimas käisin. Ööbimiskohast veidi eemal asuv saare läänekülg oli seetõttu suisa paradiis, sest seal oli kalda ääres madalas vees lausa kivi kivis kinni.

Ühel hetkel sai muuhulgas veidi ka veespordiga tegeletud - selle raames nt. tõmbasin endale esimest korda elus selga kalüpso ja jalgade otsa veelaua. "Kostüüm" hoidis liikmed soojas ja aitas päästevestile lisaks veidi paremini vee pinnal ka püsida. Kuivõrd ma lauale end isegi püsti vinnata ei suutnud ning sellega omale hoopis väikese trauma tekitasin, siis enam teisele katsele ei läinud ja piirdusin paadi taga veetuubis lohisemisega ning teiste kangelastegude pealtvaatamisega.

Aga mis enda kangelaslikkusse puutub, siis olgu suure ristina seinale märkimise tarbeks öeldud, et endalegi imestuseks olin ma kolmapäeva hommikul nii enda asjade kui ühisvara kokku pakkimise juures ootamatult asjalik. Tavaliselt ma sellistes olukordades nii kirgas kriit ei kipu olema.

Tuleb tunnistada, et kuigi väsimus oli kolmapäeva õhtul koju jõudes ülimalt suur, siis tundub, et sain oma "akud" selle üritusega ikkagi võrdlemisi täis laetud ja praegu tunnen ennast võibolla isegi puhanumana kui peale hiljutist paarinädalast puhkust.

taustaks: kummitav kummikummilaul ;-)


*suurema veekogu definitsioonist kirjutasin kunagi siin

...

Mulle tegelikult üldse ei meeldi, et mu keha vaimuga koostööd ei taha teha ja pean jälle vaevlema traditsioonilise reisiärevuse käes - nagu see ikka käib - palavikutunne, söögiisutus ja muu säärane. Sõidan mõneks päevaks üksikule saarele. Küll mitte üksinda, kuid internetti seal kohapeal ei ole, elektrist rääkimata. Seetõttu ei kavatse teda ka telefonist tarbima hakata. Loodetavasti jätkub tegevust nii palju, et see puudus isegi meelde ei tule.

Muuhulgas on muidugi tuline kahju, et minu Harry Potteri "audioraamat" koju jääb, aga loodan, et ta maldab oodata ja ei hakka viiendat osa enne kolmapäeva õhtut lugema : - )

 

 

 

Tunne oma kodulinna vol. n

Mulle meeldib, et vahel õnnestub mõnest asjast või kohast aastaid mööda kõndida, teadmata, millega üldse tegu võib olla. Nii näiteks on juhtunud, et ma selle tee olemasolu kohta, mis Turu silla ja Sõpruse silla vahel Anne kanali ja Emajõe vahelisele alale jääb, sain teada alles mõned kuud tagasi kui üks teadjam sellele osutas. Kuna tookord oli oht mitte kuiva jalaga sealt läbi pääseda, jäi ta uudistamata. 

Mõned õhtud tagasi kui olin napilt bussist maha jäänud ning järgmiseni oli liiga palju aega ja ühtlasi olin tujus, kus inimesi ning müra enda ümber ei kannatanud, otsustasin ikkagi jalutada ja et seda bussist mahajäämist kuidagi eriliselt õigustada, leidsin, et võiks koju liikuda eriti suure ringiga. 

Seda sama mainitud teed pidi siis.. 

Ma pean ütlema, et mulle hakkas see meeldima. Hea vaikne koht. Teeäärtes võis küll kohata paari inimest (ja koera), aga muidu võrdlemisi inimtühi ja mõnus omaette olemiseks.  

Võidupüha lõunaajal tulin samuti sealt kaudu kesklinna. Inimesi oli seekord märgata küll pisut rohkem kui eelmisel korral, aga enamus neist olid kiired möödujad rulluiskudel või ratastel. (Kui ma kunagi omale rulluisud lõpuks muretseda suudan, siis selle tarbeks tuleb see tee meelde jätta) 

Juhuslikult olin endale teepeale veidi linnupetet kaasa ostnud ning seetõttu ühele tiivulisele olendile üsna huvipakkuv objekt. Tiirutas ja hüples päris pikalt minuga sammu pidada. Kuivõrd ma juhtun olema easily-amused tüüpi inimene, ei olnudki palju vaja, et sellest oma endorfiinilaks kätte saada. Ühel hetkel jäin lausa seisma ja vaatasin temaga päris tükk aega tõtt.  

Mõistetavatel põhjustel kadus tema huvi minu vastu siis kui olin oma toidu taara prügikasti visanud. 

Kuna ma tollest Turu sillast ja selle ületamisest kunagi eriti vaimustuses pole olnud, siis leidsin, et "kui juba siis juba" ja võiks teha veel suurema ringi liikudes edasi suunal Fortuuna-Raatuse-Narva mnt - Raekojaplats (Oligi hea, kuna trenni pole ammu jõudnud). 

Igatahes.. mulle tundub, et ma vist leidsin motivatsiooni tihemini kodust kesklinna kõndimiseks.. 

elektrik, ära mine posti otsa, see ei ole faas..

Ma ei suuda kuidagi mõista inimesi, kes enda saamatuse või suhtlemishirmu tulemusel tekkinud ebamugavusi kellegi teise tegematajätmisena püüavad näidata. Miks (oh miks küll) peaks olema hea ja mõistlik tõde oluliselt moonutada ning tagaselja kurta ja jätta muljet teiste hoolimatust suhtumisest või üldisest halvast olukorrast kui see tegelikult nii ei ole.

Tuska tekitab fakt, et sellise vea tegi minu silme all inimene, kes on ühe kodumaise akadeemilise asutuse poolt suhtlemiskõlbulikuks, lausa selle ala spetsiallistiks gradueeritud.

Moments will pass in the morning light I found out

Mul on juba tükil ajal olnud tahtmine midagi postitada, aga olen pidanud oma sõnu hoidma ühe seni veel lõpmatuna näiva hunniku koolitööde kirjutamiseks ja (tahte)jõudu mitmete sportlike tegevuste tarvis. Ei saa öelda, et ma kummagi üle oluliselt kurdaks tegelikult - akadeemiline tarkus tuleb mühinal ja kätes-seljas on ka juba piisavalt jõudu, et varem raskena tundunud asjade tõstmisel  esimese paari sekundi peale näost siniseks ei tõmbu.

Aga kui kirjutamise juurde tagasi tulla, siis on mõni mõte ikka tulnud ka..

Mulle meeldivad situatsioonid stiilis "totus mundus agit histrionem" /kui klassikuid tsiteerida/
Ma pean silmas näiteks niisugusi, kus inimesed on vähese vaevaga võimalik enda stsenaariumi järgi käituma lavastada ja seda nii, et nad ise sellest arugi ei saa. Sellega kaasneb küll alati risk ettearvamatusele ja eeldab seetõttu nende inimeste head tundmist ning endapoolset oskust vajutada õigeid nuppe, aga kui kõik õnnestub, siis on pärast ikka ülimalt hea vaikselt omaette pihku itsida ja rahul olla. Seesuguseid -  minu jaoks positiivse tulemusega - juhtumeid on viimasel ajal kuidagi meeldivalt palju jagunud..

Inimeste tundmine, sh. nende käitumise ennustamine, tekitab vähemalt mingigi illusiooni stabiilsuse võimalikkusest ja stabiilsus on minu puhul kindlasti üks neist asjust, mida ma kergelt perfektsionismile kalduvana iga hinna eest taga ajan ja saavutada püüan - tekkinu peaks ideaalis alatiseks (minu jaoks) alles jääma. Ma ei pea silmas kõike, või seda, et asjad püsiksid muutumatutena, vaid pigem seda, et nad oleksid olemas ja peaksid ka minu olemasolu lõpmatuseni vajalikuks.

Ümbritsevad inimesed on ilmselt  faktor, mis seda stabiilsust  kõige enam mõjutab ja segab. Mööndustega võib ju öelda, et inimesed on taastuv ressurss, aga kuna täpselt samasugust isendit asemele ei teki, siis on ikka väga raske harjuda millegi harjumuspärase kadumisega, asendumisega või hoopis uuega. Kuigi tuleb tunnistada, et miskipärast see viimane on neist kõige leebem ja kiiremini adopteeritav.

Juba pühapäeval tuleb mul harjuda ühe (minu jaoks uut liiki) transpordivahendiga. Ma küll üritan ennast veenda, et see on tühiasi ja pole mõtet end ärevaks ajada, aga mu keha ilmselt ei lähe ikkagi õnge ja teeb seda ikkagi ning on mulle kerge närvipalaviku organiseerinud sel puhul.. Ehk ta ikka saab ühel hetkel minust ka aru ja annab järele :-)

Taustaks: A-HA - Summer moved on

päevasooja kaasatooja..

Tegelikult on vahel päris tore kui mõni kolleeg keset tööpäeva arvab, et oleks hoopis sobilikum veidikeseks ajaks metsa minna..
Kuhugi väga kaugele ja väga sügavasse metsa minekuks ei olnud me vastavalt varustatud, seega valisime  ühe tsivilisatsioonile võrdlemisi lähedal asuva koha.

Edaspidiseks võiks muidugi meelde jätta, et ajal, mil maapind ei ole veel päikesest päris kuivaks põlenud, ei tasuks esimeste kevadlillede otsimiseks ikka  igast väiksemast teeotsast alla keerata, sest siis ei pruugi pärast enam sama lihtsalt välja tagasi pääseda.. lisaks, võib juhtuda, et seesugustes kohtades otsitavaid objekte üldse ei leidugi.

Teisalt muidugi on nüüd vähemalt üks kogemus juures, mida ühe sõiduvahendi mudast väljasaamiseks sellisel puhul saaks/võiks teha..


Kui jõu- ja ilunumbrid olid esitatud (muuhulgas võis valitud seltskond näha, kuidas ma üle 9 (!) aasta korraks autorooli istusin), siis nagu juuresolevalt diagrammilt näha, sai veidi eemalt, kuivemast kohast siiski pisike peotäis sinililli leitud.

And it was all yellow..

Miskipärast tuli meelde selline koht nagu Blogthings  

Värvi osas olen 100% nõus ja olin oma nime sinna kastikesse kirjutades ka umbes 98% kindel, et see värv tuleb, aga too jutt seal juures on muidugi pisut.. või isegi rohkem.. kahtlane.. ;-)

Your Name is Yellow

Your name tells people that you are welcoming and cheerful. You are open to all the love in the world. You are a warm person who can't help but make others feel comforted. You are truly radiant. People see you as someone who has figured out the secrets to life. While that's not true, you do try to remain positive in the face of adversity. You are the sunshine in other people's lives. You make more of a difference than you realize.

What Color Is Your Name?

Work is Hard. Time for Blogthings!

kevadekuulutajad?

Ma ei tea, mis toimub, aga viimasel ajal on lollide ja madalate inimeste kontsentratsioon kuidagi märgatavalt (ja häirivalt) tõusnud. Tavapärasest sagedamini kipun selliseid kohtama poodides, bussides, tänavatel.. Kas see peaks tõesti olema märk kevade saabumisest - et ka mitte kõige suurema aruga karud koopast välja hakkavad ronima? 

 

 

elu ja õied

Nüüdseks juba päris mitu aega tagasi tekkis mul ühes teatavas sotsiaalvõrgustikus isu ühte noorest lapsevanemast kontakti veidi maailma asjade - eelkõige ILMA lapsevanemaks olemata ilu nautimise ja rõõmutunde saamise võimaluste osas - pisut valgustada. Seda eelkõige seetõttu, et  ta ise otsustas kedagi sakslasest romantikut emarõõmu osas tsiteerida, kes pealekauba ei olnud isegi naine. ;)

Kuna tolles konkreetses kommentaariumis näis oma seisukoha esitamine olevat kasutu, sest vastukaja teiste temataoliste automaatkaitsesse asujate poolt oli (oodatult) võrdlemisi mõttetult lahmiv, eriti seetõttu, et need kriitikameele kaotanud, oma roosa mätta otsast kinnihoidjad ei tabanud absoluutselt tegelikku pointi ning et vältida nende tasemele laskumist või et see mingiks totaalseks solvamiseks ja ärategemiseks ei pöörduks, leidsin, et ehk peaks hoopis mingi pikema kirjatöö sellest tegema..

Aega on see muidugi võtnud, aga ehk sai nüüd ikka asja ka..
Saagu ma siinkohal andestatud kahe kaasmõtleja poolt, kelle ideid ma (küll neile otseselt viitamata) natuke siia kopipeistin

Niisiis..
Armsad roosad emmed, I've got news for you: Iga naise eluunistus ega ülim eesmärk ei ole iga hinna eest sigida ega emaks saada. Juhtumisi leidub ka selliseid eevatütreid, kes on piisavalt isekad, et ennast mitte ära unustada ja oskavad/tahavad rõõmu tunda palju väiksematestki asjadest kui mõni võrdlemisi pikaks ajaks vastutada jääv inimolend.

Loodust ja et "selle vastu ikka ei saa" argumendiks tuua ei ole küll mõtet - inimesel ja loomal on selge vahe ses osas, et inimene suudab oma tundeid ja tegevusi kontrollida ning ei pea alluma nö ürgsele kutsele kui ta selle (olemasolevates tingimustes) piisavalt mõttetu ja mitte mõistliku leiab olevat.

Miskipärast, teised naised, kellel lapsi ei ole, tehakse nende mainitud emade poolt tihtipeale kuidagi alaväärseks. Mõneti on see ehk arusaadavgi, kuna tegemist on kogemusega, aga ma ei leia, et see peaks olema kogemuste kogemus ehk et kõige kõigem asi maailmas üldse..  Kindlasti on olemas asju, millest saadav elamus on mitmekordselt gigantsem ja kirjeldamatum - suurem osa adrenaliini tekitavatest sündmustest näiteks.. Kasvõi Everesti tippu jõudmine või üle ookeani ujumine, aga kas need, kes sellega hakkama on saanud kah teisi selle pärast mõnitavad või halvustavad? Vaevalt küll.

Et siis.. kogemusi on palju ja neid on võimalik hankida erinevatel viisidel, tuginedes oma soovidele, võimetele, ambitsioonidele ja elementaarsele valimismeetodile meeldib-ei meeldi. Midagi teistest ettepoole tõsta ja ülistada ei peaks selles valguses küll mõtet olema.

Igatahes.. loomulikult ei läinudki kaua kui minu julge kommentaari peale laekus tüüpiline ja samuti oodatud lajatus stiilis, "saa ise samasse staatusesse, küll siis mõistad!" (ärgem jätkem tähelepanuta hüüumärki, eksole)
Ausalt öeldes ajas see harja võrdlemisi punaseks ja tekkis  tahtmine totaalselt ära panna ning leida hulgaliselt staatuseid, millest nad ise ilma jäävad.. Aga ülalmainitud põhjusel ma seda endiselt ei teinud.

Korraks tekkis kogu selle vaidluse juures kerge hirm, et äkki säärane reproduktsioon muudabki naise selliseks lapsedonmaailmanabajamuudrõõmudpoleenamtõsiseltvõetavad-nõmedikuks, aga kui üks teine noor ema, selle kommentaariumi juhuslik pealtnägija, mind mu vastuse eest kiitis ja minuga nõustus, asendus hirm hoopis kahjutunde ja tahtmisega neid vaesekesi haletseda..

Et mõned lugejad ei tunneks nüüd kiusatust ka mulle "ära panema" hakata, olgu öeldud, et mul ei ole laste vastu tegelikult mitte midagi.. seni kuni nad on kellegi teise omad. Ma austan seda, et teistel on nende saamiseks julgust ja motivatsiooni, mistõttu oleks igati õiglane austada ka neid ja nende valikuid, kellel neid omadusi pole. Samuti ei tohiks ükskõik millisel eluetapil ära unustada lahtiste silmade-kõrvadega ringikäimist..

Как долго я тебя ждала..

Ei, tegelikult ma ei kavatse vene keeles kirjutama hakata, lihtsalt..  see kirillitsaline lause pärineb ühe filmi finaalist ja kirjeldab üsna hästi käesolevat situatsiooni..
Kunagi juba väga väga ennemuistsel aal lummusin ühest salapärasest muusikapalast, mille pealkirja ega esitajat keegi ei teadnud mulle öelda ja mõned ajad hiljem halasin sellest ka siinses kirjakohas, sest see ikka ja jälle mulle erinevais paigus kõrvu jäi.
Ja nüüd, umbes 7 aastat peale meie esimest kohtumist, nagu sellised asjad ikka, täiesti juhuslikult - ma leidsin ta!  Pala pealkiri on Yachts ja esitajaks Briti elekroonilise muusika kooslus A Man Called Adam.

vot nii..

näib, et i WILL always get what I want, mis sest, et enamasti saabub see "alati" veidi hiljem..

otse elust #2

Olin täna toidupoes tunnistajaks ühele kergelt kaabeldavale situatsioonile..

Laps jooksis oma ema juurde ja kaebas: "Issi ütles, et ta tahab hoopis kodus kakale".

Mul oli selle peale tükk tegu, et oma singid ja lihapallid ilma rämedalt irvitamata nende kõrval seistes välja valida suudaks.

Mõned hetked hiljem nägin seda naisterahvast kaubanduskeskuse ühiskasutatavast WC-st väljumas teise väikese lapsega  ;)

eesti keel on ikka üks veider keel.. sootud asesõnad ei tõlgi olukordi piisavalt täpselt ja annavad seetõttu nii mõnelgi puhul fantaasiale kõvasti hoogu juurde ;-)

 

üks koma teine

Kes teab juba mitmendat korda alustan ma jälle tõdemusega, et minu kirjutamisõhin/-vajadus on viimasel ajal olnud kasin.. Olgugi, et tegelikult nii mõndagi huvitavat on ette tulnud.

Näiteks leidsin ühel kenal päeval endas lõpuks karjuva motivatsiooni oma keha vormis hoidma hakata. Juba peale esimest trenni selgus, et kujutage pilti, mul on kõhulihased (!) ja nüüd pean tunnistama, et on tahtmine teisi stiile ka veel juurde võtta ja aktiivsemalt harrastama hakata. Kuukaart annab selleks võrdlemisi suure vabaduse ka.
Sport on saatanast, ma ütlen.. nõrgemad võivad sellest eriti kiiresti sõltuvusse sattuda :-)

Ühel teisel päeval tuli mul jõu- ja ilunumbreid näidata joomismängudes..  ühe mängu kaotajana tuli minul tühjendada ka ülejäänud mängijate pitsid erivärviliste alkohoolsete jookidega. Võib elavalt ette kujutada, mis tunne selle peale järgmisel päeval võiks olla. Siinkohal aga aitäh kogemustega (..) kolleegile, kes andis hüva nõu hommikuse peavalu vältimiseks, aitas küll.

Oleks ma piisavalt julge ja motiveeritud suuskade jalgade külge monteerimiseks, oleks võinud nädalavahetusel Lõuna-Eesti lumiseid radasid imetledes suusatada ja mäest laskuda ka, aga kuna mul need mainitud omadused (selles kontekstis) võrdlemisi puudulikud on, piirdusin ringijalutamise ja pealtvaatamisega. Ühes kohas tuli isegi päris laskesuusataja vastu.



Ühtlasi sai jalutuskäigu raames ronitud kodukamara kõrgeima künka otsa ning veendutud, et torn seal jätkuvalt olemas on. Torni sisse ei pääsenud ja kuna ukse avamiseni oli too hetk jäänud umbes 2 päeva, siis ei viitsinud sinna ootama jääda ;)








Õnneks nägi eeskava ette ka tegevusi mittesuusatajatele. Olgugi, et hirm oli nii meeletu, et häälepaelad kontrollile alluda ei tahtnud ja vallandusid iga järsu laskumise peale, ronisin lumetuubiga korduvalt mäkke tagasi ja lasin kolleegil hoo sisse lükata. Kõige pikema liu auhinda ma arvatavasti küll ei saanud, aga kõige häälekama esituse oma napsasin eelpool mainitud põhjustel teiste käest konkurentsitult ära.

Õppimine on tugevatele..*

-Ja sina oled?
-Mina olen nõrk. 

Sessi ajal haigeks jääda ei ole just kõige mõistlikum MO. Eriti siis kui oled end spetsiaalselt õppimiseks töölt vabaks küsinud ja plaaninud palehigis hunniku raamatuid ja konspekte läbi töötada. Üldiselt peetakse õppimiseks soodsaks asendiks laua taga istumist. Minu kindel plaan oli just nii toimida. Eile otsustas minu tundlik keha kurgu- ja alaseljavalu kaudu märku anda, et temale niisugune asi kohe üldse ei meeldi. Istuda ei lasknud, seistes/kõndides pidin hambaid ristis hoidma, et suust roppusi ei kostuks ja silmist sädemeid pilduma ei hakkaks, lamades oli peale valuvaigisti võtmist vähemalt mõni asend "lubatud", milles veidi kauem püsida sai. Läpaka abil saab lesivas poosis küll mingi osa virtuaalsetest materjalidest loetud, aga raamatuid ja eriti konspekte, kuhu tahaks vahepeal lisamärkmeid teha ja olulisemaid asju highlight'ida, niimoodi kasutada ei saa.  

Perearsti infoliini töötaja, kellelt seljavalu leevendamise osas nõu küsisin, oli ka eriti realistlik: "Ega teil see homseks paremaks küll ei lähe". 

Paistab, et Murphy on oma seadustega ka jälle platsis: sain täna teada, et üks mitu õhtut minu aega ja energiat kulutanud kirjatöö tuleb sisuliselt prügikasti visata, sest olin endale õppematerjalide hulgast hoopis eelmise aasta arvestuse faili alla tõmmanud..  

Niisiis minu projekt lõpetada kirjatööga eile ja jätkata täna raamatute lugemisega ei taha kuidagi plaanipäraselt sujuda. Kui Erisaate-Anatoli käis kunagi inimestelt tänavail uurimas kui palju neil kogu töö ära tegemiseks käsi vaja läheks, siis mina vajaksin praegu pigemini lisapäid :-)

 

*pealkirja ja kaks esimeset rida panin pihta ühe Facebooki-sõbra staatusest ja kommentaariumist. 

Viige siit ära..

Niisiis.. juhtunud on seesugune (võibolla, et isegi veidi ajaloohõnguline) kurioosum, et ma olen sattunud ülikooli raamatukokku. Ei, loomulikult mitte niisama hängima - kuigi ka nii võiksin ma oma pisikese talvise puhkuse veeta - vaid ikka (eksamiteks) õppima. Seega peaks sellest hoonest järgmiseks kaheks nädalaks saama minu teine kodu. 

Aga ei saa öelda, et ma ennast siin väga hästi tunneks - kaugel sellest. Olgugi, et mul juba 8 sessi varasemast ajast seljataga on, ei ole ma _seda_ saurusmaja mitte kunagi üksinda külastanud ja kuivõrd ma ju esmakursuslane otseselt pole, ei tulnud keegi sügisel kätt hoidma, ega ka muidu õpetama, kuidas siin olemine enda jaoks kasulikuks muuta. Saalid on siin nii suured, et kohati tekib kiusatus ära eksida ja mõned vajalikud raamatud jäid  tänu sellele vähemalt täna küll üles leidmata. Kui mõningad raamatud ei oleks ainult kohapeal kasutamiseks, laseksin siit esimesel võimalusel varvast. 

Muidugi oleks muuhulgas tore jõuda selle ainsagi kättesaadud raamatu lugemises kaugemale kui esimese lehekülje esimene lõik.. ;)
keskendumisvõimetus ju ometi ei hüüa tulles

 

 

 

üle õla..

Looking back over my shoulder.. või kuidas see laul käiski.. (ja kummituslaul of the day auhinna saab.. ?)

Minu kirjutamistegevus on kuidagi kidudnud viimasel ajal, millest on muidugi kahju, aga et inimesed mu blogi niisama vahtimas ei peaks käima, siis mõned juba eelmise aasta lõpust tuttavad küsimused saavad uued vastused.

1. What did you do in 2010 that you’ve never done before?
Nagu eelmiselgi aastal - mitmeid asju ja kui päris aus olla, siis ka selliseid, mida võibolla poleks pidanud..

2. Did you keep your New Year’s promises and will you give them for next year?
Mulle on jäänud mulje, et ma ei harrasta selliseid tegevusi

3. Did any of your friends/relatives get a baby?
Üsna mitu sai, kes esimest, kes mitmendat korda.

4. Did you go to anyone’s funeral?
Ei

5. Which countries did you visit?
hmm.. ainsuses seekord. Juunis sattusin üheks päevaks kuuevarbalistemaale kolama.

6. What do you want to have in 2011 that you missed in 2010?
Kui midagi, siis reisimist võiks ehk varasemast rohkem ette tulla. Lennureisi tahaks lõpuks ära proovida.

7. Which date in 2010 you’ll remember and why?
Kuupäevade osas - mõni isegi on meenutamist väärt, aga kellelegi peale minu (ja veel mõne üksiku teadja) need suurt ei tähenda.

8. What was the biggest accomplishment of the year?
Valmistun lähiaastail magistrikraadi saama.

9. What was the biggest failure?
 Midagi väga esile küll ei ole tuua.

10. Were you bothered by any disease?
Kui nüüd meenutama hakata, siis kuidagi üllatavalt palju kordi olin haige ja/või haiguslehel küll. Teisalt -  midagi tõsisemat siiski külge ei korjanud. 

11. What was the best thing you bought?
Enda heaolutunnet arvesse võttes.. ilmselt toormaterjalid, millest saan ehteid teha.

12. Who’s behavior was rather remarkable?
Ei tea, kas ikka peaks nimesid nimetama ;)

13. Who’s behavior made you depressed?
Ma ei usu, et selle avalikustamine midagi annaks.

14. What you spent the most money on?
Täpselt ei tea, aga lõunasöökide peale on kulunud päris palju.

15. What excited you the most?
hee.. see on nüüd küll huvitav küsimus, kuna suurema osa aastast suutis üldse väga vähe asju mingit tundepoegagi tekitada, aga.. umbes paar päeva augusti keskel olid üsna omapäraste emotsioonidega täidetud. Kui tellida saaks, siis seda tunnet ma võtaks veel.. topelt, palun!

16. Which song will always remind you of year 2010?
Ei teki sellist seost, aga mõned Eesti Top 7-s esinenud lood ehk..

17. Comparing to last year you’re:
i. happier or sadder? Õnnelikum
ii. thinner or fatter? Ei tea. Ei huvita.
iii. richer or poorer? Oleneb, mille järgi seda mõõta.. 

18. What do you wish you would have done more?
Teatris oleks võinud rohkem käia näiteks.

19. What do you wish you would have done less?
Jätan selle enda teada..

20. How did you spend your Christmas?
Olin kodus. Sellise lumehangeilmaga väga välja ei kippunudki. 

21. How do you plan to spend the New Year’s Eve?
Ei plaani midagi.

22. Did you fall in love in 2010?
Mingis mõttes kindlasti.

23. How many one-night-stands did you have?
Ma arvan, et see lahter jääb tühjaks..

24. Which TV-shows were your favorites?
Üsna samad, mis varemgi - Black Books, The Big Bang Theory

25. Do you hate someone now that you didn’t hate before?
Ei. Endiselt mitte.

26. What’s the best book you read this year?
Tuleb tunnistada, et ma ei suuda meenutada praegu.. 

27. What was your biggest musical discovery?
Neid on mõned. Tegelikult päris mitu erinevatest žanritest. Tore, et leidub inimesi, kes mind erinevate koosluste muusika osas harida viitsivad. Loodetavasti tuleb sealt sahtlist veel nii mõndagi huvitavat välja..

28. What did you want very bad and actually got?
Maidea.. üliõpilaseks sain näiteks.

29. What did you want very bad and didn’t get?
Mitmeid asju, kas või seda, et oleksin hommikuti varem tööle jõudnud ;)

30. What was your favorite movie of the year?
Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis ma ei oska hetkel ühtegi selle aasta filmigi meenutada, lemmikutest rääkimata. 

31. What did you do on your birthday and how old did you turn?
Ma vähemalt arvan, et sain aasta võrra vanemaks kui eelmine kord. :^)  Midagi väga erilist ei teinud, aga päevalille sain kingiks näiteks.

32. What thing/event would have made your year even more remarkable?
Mõni pikem välisreis võibolla.. loodetavasti tekib nendeks järgmisel aastal rohkem võimalusi.

33. How would you describe your outfits in 2010?
Ei midagi erilist. Päriselt ka. Ainult veidi rohkem hakkasin ehetele panustama ;)

34. What kept you sane?
Ma arvan, et mitte miski/keegi peale minu enda ei saanuks seda ju niikuinii teha.

35. Which celebrity did you dream about the most?
Ei meenu nagu eriti, et oluliselt kellestki unistanud oleks.

36. What political event moved you the most?
Seda ei saa küll poliitiliseks sündmuseks nimetada, aga üks töö-elu mõjutanud "korraldus" tekitas muutusi küll.

37. Who did you miss the most?
Oma Täpikesest, kes juunis ära kadus, tunnen siiani puudust.. 

38. Who’s the best person you met this year?
Endiselt tahaks küsimuse esitajalt vastust, et miskuradi Parim inimene? 

39. Best lesson in life in year 2010?
pisut diip, aga sain aru, et nii mõnigi asi on tegelikult võimalik.. 

 

 

EiMidagiErilist

Ei viitsi küsimusi tõlkida, aga vastan eesti keeles.. 

The first thing you wash in the shower? Enamasti vist juukseid. 

Do you like coffee? Varem vist meeldis.. aga u 2 kuud tagasi hakkas vastu ja eemaldasin selle enda menüüst. Ent kui aus olla, siis täna hommikul ei suutnud juba eile tekkinud kiusatusele vastu panna ja jõin tassi lahustuvat kohvi.. või pigemini.. piima lahustuva kohviga ;)

How are you doing right now? Väga millegi üle kurta ei ole hetkel.

What is the last letter in the name of the person you have a crush on? Pigemini on nii mõnelgi "crush on me", aga kuna selle kohta pole küsitud, siis ei hakka siin loetlema midagi

Tell us about your last dream. Kui unenägu peetakse silmas, siis ega sellest väga midagi meeles pole enam. 

Could you eat your favorite food for a whole month without getting tired of it? Ma pole päris kindel.. 

What do you want right now? Glögi ja piparkooke tahaks

Have you ever counted to 1,000?  Kindlasti olen. Võib juhtuda, et isegi korduvalt. 

Do you bite ice cream or lick it? Oleneb jäätisest, aga ilmselt nii üht kui teist

Do you use smileys? Jah, aga neid, mida ma kasutan, võib ühe käe sõrmedel üles lugeda  ja need ei plingi, ega võta poolt vestlusakna ruumi enda alla ja _EI_ asenda mingeid sõnu.. 

Have you met anyone famous? Defineerigem kuulus.. Mingil moel viibin ma peaaegu iga päev kuulsuste seltskonnas.. ;) 

Do you like cottage cheese? Kodujuustu vabatahtlikult poest ei osta, aga kohupiima vastu pole midagi. 

What song did you last sing in your head? phhh.. ei mäletagi enam.. oh, wait.. üks väga häiriva häälega esitatud Tormise laul oli, mida raadiost mängiti. 

Are your parents strict? khm.. isegi kui nad seda püüavad, siis välja küll ei tule

Would you go skydiving? Kunagi tahaks küll jah. 

Glittering something in your room right now? ee.. ega vist. 

Do you rent movies? Kusjuures, tuleb tunnistada, et pole seda ammu teinud. Pigemini olen paremaid palu omale ostnud. 

Where will you be on Monday? Here-there and everywhere. Suurema osa päevast ilmselt tööjuures siiski. 

What did you eat for lunch? Mul on tunne, et ma pole selleni täna veel jõudnud.. 

Do you have curly hair? Kui juuksur rullidega keerab, siis on, aga praegu olen suht ludupea

Favorite Season? Kevad ja sügis vist meeldivad pisut rohkem kui ülejäänud. 

Who was the last person whose hand you held? Kindlasti olen ma seda teinud, aga järjekorda küll ei suuda meenutada..  

Do you sleep with the TV on? Kunagi tõesti harrastasin seda, isegi päris regulaarselt. Praegusel ajal võib mõnikord harva juhtuda, et panen arvutis mingi asja mängima ja ei jaksa lõpuni vaadata. 

Do you think you're old? Absoluutselt ei arva. 

Are you afraid of the dark? Mõnikord kardan 

Do you like your life right now? Võib öelda, et praegu on päris palju parem kui varem

Have you ever chosen to take a bath instead of showering? Kunagi kui veel vett võis mõõtmatult kasutada, siis vist tõesti. 

Do you have good eyesight? Praeguste prillidega isegi liiga hea ;)

Where are your parents right now? Suure tõenäosusega kodus või kusagil selle ligiduses.

What are you wearing right now? Villased sokid on jalas näiteks. 

What was the last thing you bought? Kahtlustan, et see võis mingi lõunasöök olla.. 

Do you hate more than 3 people? Ei, vihkamine ei oma mingit kasu. 

Do you use sushi sticks? Ei ole sushit söönud, ausalt öeldes, seega ei.

Do you own a gun? Ei tea küll, et omaks

Do you like your hair? Jah

Do you like yourself? Kas peaks olema põhjust seda mitte teha? 

How often do you use MSN? Ta on küll lahti (st. programm töötab) enamuse ajast kui mul arvuti lahti on, aga aktiivselt kasutan tegelikult võrdlemisi vähe ja sedagi enamasti ainult tööpäevadel.

 

kuusk särab, kuusk särab.. *

Sattusin eile(täna) raekojaplatsile niisugusel kellaajal kui nõmejõulumuusika oli vaikinud ja mingeid hängivaid lärmakaid seltskondi ümbruses polnud. Üsna rahustav ja idülliline vaatepilt oli tegelikult... kuusk, lodi ja.. vaikus. 

Ahjaa..  tolle karussellikesega, mis seal kuuse taga on, sõitmise kohta tuli ühelt töökaaslaselt soovitus, et mul kui nõrgukesel naisterahval tuleks mingi ambaal kaasa võtta, kes hoogu jaksab lükata.. ;-)

 

*pühendustega kaiele..

Bitter, not sweet

Kui nüüd kõik ausalt ära rääkida, siis olen korduvalt sattunud situatsioonidesse, kus inimesed eeldavad teistelt (sh.minult) midagi pelgalt seetõttu, et "nii on kogu aeg tehtud"  või siis, et kõik teised nii toimivad, aga miskipärast ei julgeta seda "kogu aeg tehtut" kahtluse alla seada või kriitilise pilguga üle vaadata.

Me ei saa elada arvestamata ühiskonna arengu ja sellest tulenevalt ka elustiili ning mõtteviiside muutumisega. Mõned arhailised asjad lihtsalt ei suuda muutuste sees oma kohta leida ning võivad paratamatult hammasrataste vahele kinni jääda, maha kukkuda, puruneda, kaduda. Igaüks aga ei saa, taha ega pea mõistlikuks neid kunstlikult elus hoida. 

Tegelikult saan ma väga hästi aru, mida kätkeb endas see kui ühel hetkel ei ole asjad enam nii nagu varem, sest sellega harjumine võtab väga palju aega, valu ja pisaraid. Tundlikumatel inimestel ehk veel rohkemgi. Teinekord on tõesti lihtsam vinguda, õelutseda ning nui neljaks tahta kõike vana ja head tagasi, et ainult oleks jälle turvaline ja stabiilne olla. Ma saan ka aru, et seetõttu on vasturääkivus mõndade minu enda põhimõtete ja tegelike käitumisviiside vahel üsnagi olemas, mis aga ei tähenda, et ma ei tohiks oma arvamust mõne teise säärase komplekti kohta avaldada.  

Üks selliseid "kogu aeg tehtud" näiteid on kalendrisse sisse kirjutatud tähtpäevad. Jah, need on kogu aeg olnud, jah, võibolla olen ma neile kunagi tähelepanu pööranud ning ehk ka mingil viisil mulje jätnud, et  nad tähtsad võiksid olla, aga julgenud nende vajalikkust ja tegelikku tähendust aja jooksul ka kriitiliselt hinnata. Niisugused ettekirjutatud sündmused on pigemini väljapressimine kui hea tahte avaldus. Ma tunnen ennast sunnituna millekski, mille sisu osas ma päris kindel ei ole või lõpuni õigeks ei pea. Leppida, et mõned asjad "lihtsalt on", mina kahjuks oma arutleva-avastava mõtlemisstiili juures tihtipeale ei saa. 

Ma ei vaja mingit kindlat kuupäeva selleks, et oma lähedastele mõelda või, mis veel enam - neile "seda kalendris olevat päeva" soovida. Mõttetu sõnakõlksutamine niisugustel puhkudel ei ole minu teema. Minu füüsilist tähelepanu saavad inimesed täpselt siis ja täpselt nii palju kui ma heaks arvan seda anda, mis aga ei näita ega peagi näitama kui palju ma neile enda peas ruumi olen andnud ning kui tihti neile mõtlen. Inimesi millekski sundida mõjub tihtipeale vastupidiselt ning teha midagi ainult selle tegemise pärast ei ole lihtsalt aus. 

Loomulikult tuleb siinkohal sisse faktor "teised inimesed" - mida nemad arvavad, oluliseks peavad, eeldavad, loodavad.  Loomulikult on neil õigus kritiseerida, järeldada, kasvõi solvuda. Aga see on juba solvuja enda asi, nagu üks tark kunagi tabavalt ütles. (Olgugi, et ma toona selle mõttega veel ei nõustunud). 

Elus on paratamatult mõned asjad, mida inimene otseselt ise valida ei saa, kuid ma ei arva, et nende suhtes tuleks nö traditsiooniprintsiipi silmas pidades vaikides kaasa noogutada. Ja kui lõpetuseks  veel korra eelpoolmainitud klassikut tsiteerida - küll võrdlemisi kontekstist välja rebituna aga siiski - siis:  "Reegel, mille kehtimise ainus kasu ja eesmärk on traditsiooniprintsiip, peaks olema hoopis soovitus. Soovitusi teatavasti võib eirata." 

Seetõttu.. olgu siinkohal asjaosalised tervitatud ja teadke, et Teile mõeldakse tegelikult väga tihti ja väga palju. Verbaalne väljendus ei pea sugugi mitte kõige tähtsam olema. 

 

 

And if i liked rejection I'd audition

Ma kipun vahel ära unustama, et palju tervislikum on mitte eeldada, mitte pidada asju iseenesestmõistetavaks ja mitte pidada kõiki kulgevad protsesse ühetaoliselt lineaarseteks (eriti sellisteks, mis põhinevad mingitel varasematel läbiproovitud mudelitel). Niisiis, tähendan selle mõtte siia avalikule seinale enda jaoks üles, et see vajadusel jälle üles leida ja üle korrata. : - ) 

 

Taustaks: Maria Mena - Fragile 

Sotsjaalsed Keenjused, elagu!

Ma olen  ikka olnud hädas ja mures selle pärast, et kelleltki mingit triviaalset nõuannet küsides kipun liiga palju situatsiooni kohta juurde jutustama, koormates potentsiaalse vastuse andja üle infoga, mida tal otseselt selles kontekstis vastuse koostamiseks vaja pole.

Püüdes siis mõnele sellisele, kes ses osas eriti tundlik on, läheneda võimalikult lakooniliselt, õige väikese killu lisainfokesega, hakkab too sellegipoolest "suurt pilti" vaatama (olgugi, et seda ei palutud)  ning ei keskendu absoluutselt sellele, mida tegelikult küsitakse ja teada tahetakse, vaid üritab pigem leida vigu küsijas  ja tekitada miskit sorti süütunnet vabandusega "tuleks leida lahendus tegelikule probleemile", seejuures uurimata/kaalutlemata küsimuse esitamise vajalikkuse konkreetseid tagamaid või et kas küsija selle lahenduse otsimisega juba tegelenud pole.

Ehk siis -  dialoog teemal paluda soovitada head kanget rohelist teesorti vererõhu ülessaamiseks, lõppes sellega, et sain kergelt solvava suhtumise osaliseks ja ettepaneku hoopis sporti teha ja arste külastada.  Kuivõrd ma selle viimase pärast  teenõu saama pöördusingi, et üks meditsiinitöötaja mõned hetked varem mulle kange tee joomise soovituse andis, siis  teeb üsna kurjaks, et isegi kui kavatsused on head, võib sellegipoolest hüva nõu asemel hoopis terveks õhtuks paha tuju saada.

Kuna ma ise tee osas veel väga suur ekspert pole, olnuks loogiline loota abi mõnelt tuttavalt, kes pisut nagu on..


Mõned inimesed võiksid vahel püüda natuke vähem teiste eest mõelda..

ta tuli teisiti..

Eile sai mul (näppude) torkimisest ja (traatide) painutamisest veidikeseks villand ja leidsin, et ei teeks paha natuke karget sügisõhku hingama minna.

Sügis on mulle ju tegelikult alati meeldinud, ainult et  tavaliselt on meeleolu sel aastaajal valdavalt sügavale melanhooliasse kaldunud ja heaolemist sellest ilust raske leida olnud.

Sel aastal on kuidagimoodi teisiti vist..

Igatahes, kui suvel kolasin oma telefonis leiduva GPS-iga mööda ühte linnaserva, siis seekord otsustasin valida ühe teise otsa ja kodust nii umbes paari kilomeetri kaugusel asuva pargi üles otsida, mida keski kohalik kunagi reklaamis.

Ma olin oma imevidinale muidugi vaikimisi öelnud, et ta valiks kohalejuhatamiseks kõige lühema, mitte kingadele sobiliku tee ja nii ma leidsin ennast ühel hetkel kohe päris keset metsa.

Seda "teed", mida mulle ekraanil sinise jutina ette näidati, polnud rohu sees küll õieti nähagi, aga alla ma ei andnud ja läbi mitme oksarägastiku jõudsin veidi aja pärast sellele lagendikule.. Ja mäherdune eksootiline vaatepilt mulle seal avanes!

Kaks tütarlast istusid hobuste seljas ja kappasid nendega mööda platsi ringi.. Väike hirm tekkis küll, et äkki astuvad mulle peale (ma ju oluliselt väiksem ja jõuetum), aga rühkisin siiski vapralt kõige kaugema vaba pingini.

Mingi hetk otsustas üks ratsaneiu minu kõrval asetsevast pingist ülehüppamist katsetada. See oli tegelikult päris lahe. Mulda lendas mitmes kaares ja mõni hetk hiljem võis tunda ka tõelisi agriaroome ;)

Üks teadis pärast ütleda, et kohalikud "päris ratsutajad" inimeste seas tegelikult ei käi ja et niimoodi pargis pidada see rikkurite lõbu olema. Ausalt öeldes paistis, et need tsiikad olid pigem "reidipiltide" peal väljas küll. Kolmas käis neil kaameraga sabas.

Võtsin kotist raamatu ja kakaotermose ning lugemise ja joogirüüpamisega paralleelselt (multitasking is my middle-name) püüdsin ikka ümbrust ka jälgida.
Ühel hetkel jäi plats päris tühjaks ja vaikseks, iPod mängis mulle kõrva sisse Braid'i soundtracki ja kui klassikuid tsiteerida, siis juba nagu hakkas heaks minema..
kui ainult mingid "olemeühederitimõnusadrollerivennad" kusagil eemal poleks kisama pistnud.

Veidi jahe hakkas ka, sügis ju ikkagi, muidu oleks võinud veel kauemakski sinna pingile jääda. Kiigud olid seal lähedal ka, oleks võinud ju soojasaamiseks natuke kiikudagi, aga miskipärast ei olnud nende ekspluateerimiseks suuremat tuju. Kui  ehk millalgi jälle sinna satun, saab sedagi tehtud.

Tagasi koju minemiseks lülitasin GPS-i välja ja otsustasin nö bingolotot mängida. Astusin suvalises kohas metsast välja tsivilisatsiooni ja suundusin paremale. Õnneks oli see õige suund, kuigi olnuks ehk lahedamgi kui oleksin veidike ära eksinud :-)

Kuldkalakesele

Vahel tahaks, et mõned head asjad oleksid alati uued, huvitavad ja põnevust tootvad, mitte ei muutuks mõne aja möödudes tavaliseks, igapäevaseks või lausa tähelepandamatuks. või tüütuks..


Mööngem, kingad võib sellest loetelust kahtlemata välja jätta.. Uute jalavarjude puhul tekib liiga tihti soov, et nad juba mugavaks kantud oleks ;)

Ja ma ei pea..

Olgu siinkohal tutvustatud uus rubriik - .."sarjast" Päeva Mõte..

Tänane on üks vana ja ammu avastatud teema, aga kehtib endiselt nii mõnegi kohta ja tekitab aina rohkem põnevust, kas ka miskisugune liikumine toimuda võiks/saaks/peaks.

Ka mina, Brutus!

Kui klassikuid tsiteerida, siis: "Ma olen aastaid elanud vales!"
Alles ükspäev avastasin, et kõik inimesed ei oskagi oma erinevaid valutundeid kirjeldada värvi, tooni, helikõrguse või näiteks materjaliga paralleele tuues.

Miskipärast on mul ka tunne, et kui ma mõnele arstile seletaksin, et kusagil tunnen subkontra oktavi kõrgust tumerohelist krussis ja karvast valu, siis suure tõenäosusega vajaks ta esiteks tõlget ja ilmselt ei oleks tal ka siis selle infoga suurt midagi peale hakata.
Seda muidugi juhul kui meditsiinitöötaja ise samasugune ei ole kui ma.


õeh.. Learn something new every day

Tuleb tarkust taga nõuda..

Nagu näha (mulle siiski eelkõige tunda), on mu organism kah aru saanud, et lähiajal kapatäitega tarkust tulemas on ja leidnud, et tuleks üks seni võrdlemisi vaikselt olesklenud tarkusehammas selle puhul ilutulestikuga igemest välja punnitada..

Muidu oleks kõik ju isegi võrdlemisi väljakannatatav, aga selgub, et sel korral oli tal saadaval ainult täispakett koos palaviku, nohu, köha ja kurguvaluga.
Ehk on peale lõunat siiski võimalik mõnel meditsiinitöötajal mulle veidike mingit tšikibrikit teha, et valu töö- ja keskendusmivõimet nii palju ei segaks.

Teadmiste saamise osas täpsustagem, et nagu nii mitmelegi juba tükil ajal ähvardada on saanud, siis oktoobrist alates võib mind teatavatel kuupäevadel kuuesambalise koridorides uitamas (loe: õndsa näoga tarkust otsimas) näha.
Eks siis ole mõne aja pärast näha, kas midagi külge ka jääb ja lõppeks ehk magistrikraadi siniste kaante vahele saab.

Gently weeps

Ma ei tea, kas on lõppeks tegemist mõne targa poolt ammu reklaamitud tuimusega, aga ei saa mina aru, miks inimesed tänase ilma pihta halavad ja traagitsevad.. Vihm on ju ometigi mõnus. Ja on hullematki tuult nähtud.
Selle käes seista, kohati üles vahtida, lasta millestki hoolimata endal läbimärjaks saada, piiskadel prilliklaasid ja nägu vallutada. Samas mitte mõelda, et seljasolev kampsun võtab vee hästi sisse  ja võib hiljem ebamugav olla..

Poleks väsimus end nii agaralt peale surunud, oleks võinud ka jalgsi koju liigelda ja näiteks valimatult läbi lompide kõndida.

Tjah, võimalik, et homseks olen saanud nohu, köha või muud külmetustõved, aga selliste väikeste õnnestavate asjade puhul mind vahel tõesti Big Picture ei huvita. Jah, see on ebaratsionaalne, aga tunnete tundmist keelata ei ole ka tervislik. Been there, done that, even got the T-shirt.. 



Teistes uudistes:
Sattusin tagauksipidi teatrisse. (loe: mängukavas seda täna veel ei olnud)
Kui muljetest rääkida, siis tahaks ses osas klassikuid tsiteerida: "Ei pööranud ümber.."
Näitlejad olid küll head (ei mänginud üle) ja sai nautida ka fookusest väljas olevate tegelaste head ülesandetäitmist, taustaviidikad aga ei petnud mind ära ja suurema osa ajast tekitasid labasusekrampe, lugu ise oli liiga palju mulle mõistmatuks jäänud kultuurilisi ja ajaloolisi vihjeid täis.
Kõrvalistuja traagikat mõista ei suutnud ega tahtnud.

Be calm

Eile mööda tänavat jalutades tekkis veider situatsioon ja kerge sarnasuse tõttu meenus kohe too Manny-moment... (koos taustamuusikaga, eksole.. )

..calm..

Be..

Minu puhul hakkas autost möödumisel alarm hoopis üürgama.

Sarjast suuri m...

Näib, et ma olen endiselt võrdlemisi korras tüdruk..

See, et mõni laul või rütmikombinatsioon peas kummitab, on vist üsna tavaline asi, mõned ajad tagasi mainisin, et ka mitmed sõnad minu peas sama teevad.

Nüüd siis leidsin, et on täiesti võimalik omale ka mingi lõhn kummitama saada.. :^)

Juba eilsest saati tuleb üks mulle aeg-ajalt meelde ja paneb pingsalt meelde tuletama, millal, kus või miks ma seda kohanud olen.. 

Mingi seos tekib nädalavahetusega ja siseruumidega, aga vot ei suuda kokku panna, millega täpsemalt.. 

Siit tekib muidugi küsimus, et mis siis saama peaks kui see  ühel hetkel meenubki. Vahel oleks päris tore kui aju suudaks mõned funktsioonid ise välja lülitada ja ei vaevaks mõttetult. 

Muide, hommikul (loe:lõunal) vihmas tööle jalutada oli päris napakas. Olgugi, et eilse koperdamise tõttu oleks olnud tervislikum jalale puhkust anda ja võimalikult vähe liikuda, valisin hoopiski spetsiaalselt ja veidi ka vahelduse mõttes natuke pikema tee (mis juhtumisi oli ka tunduvalt inimvaesem kui igapäevaselt kasutatav), et saaks pikemalt vihma käes olla. 

Life is a bitch..

Leidsin eile hommikul, et ehk võiks olla soodne päev Tartuffi külastamiseks, aga nagu näha-kuulda-tunda oli, arvasid ka väga paljud teised inimesed nii ja et platsil istumiseks juba tund aega enne algust vabu toole polnud,  seadsin ennast kontori ülemise korruse aknalaual sisse.  See, et mitmeid kordi asendit vahetada tuli, sest käsi suri keha toetamisest ära,  ei olegi õnneks nii meeldejääv kui see film ise.

Ahjaa.. ärge muretsege, ei kavatse sisu ümber jutustama hakata..

Adam (2009) A story about two strangers. One a little stranger than the other...
Tuleb öelda, et see oli väga isiklikult puudutav film. Soodsa päeva mainimine seal ülevalpool ei olnud niisama. Arvestades hommikusi sündmusi, tuli see väga väga sobival ajal.

Mitte, et ma ise kannataks Aspergeri all või mõni mu tuttav, aga sellegipoolest tundub mulle, et sain peategelasest ja tema käitumisest (enda vastavastatud eripära tõttu) kuidagi rohkem aru.
Nii mõningateski stseenides joonistusid välja tuttavlikud - s.o kogetud või nö. "raamatust õpitud" skeemid või siis mõistsin väga hästi, miks Adam ühes või teises situatsioonis eelkõige sellises, mis hõlmas võõraid inimesi ja kohti, nii või naa käitus. Ühtegi konkreetset meenutada ma enam väga ei suuda, aga neid oli.. ausalt.
Ausalt võib sedagi öelda, et sain hulganisti inspiratsiooni ja ideid, loomulikult ka selgitusi seni vastuseta jäänud küsimustele (..)

Vahepeal tundus, et lugu on liiga pinnapealne ja ei selgita piisavalt ning et Adamile tehakse ülekohut, samas aga päriselus nii ongi - väga vähesed suudavad mõnest sellisest "nähtamatust" hädast aru saada.  Väliselt ei olegi ju midagi oluliselt teisiti ja pigem peetakse seda mingiks mambo-jamboks, vahel ka naiivsuseks või näiteks lihtsalt nõudluseks tähelepanu järele..


Well,  Life IS a Bitch and I'm Her Pimp
...

Ei taha diibitseda..

.. aga hull kiusatus on kasvõi niisama enda mälu tarbeks täna siin veidike klassikuid tsiteerida - Today is (another) first day of the rest of my life

Selgituseks võib lisada, et mõned  vestlused on viinud viljaka, aktsepteeritava, ehk isegi üsna põhjapaneva  tõdemuseni ning sellest formeerunud revelatsioon*, mis küll pole sisu poolest absoluutselt teab-mis ilmaime ega uus asi,  seletab mu jaoks lahti mitmed iseäralikud omadused ja eripärad ning annab õigustuse tunnetele, eelkõige sellistele, mille tundmise või esile tulemise osas mul ehk täit selgust/julgust polnud.

Sisuliselt võib öelda, et miski, mis esmalt tundus keeruline ja tänu erinevate ümbritsevate arvamuste tõttu pisut isegi vale ja rumal, taandub tegelikult ühele väga lihtsale asjale..

Simplicity just IS a bliss.



taustaks: Tsjaikovski (Tchaikovsky) - Allegro non troppo e molto maestoso




* FYI, It's HSP not DPD

Let there be light..

Nii mõnigi on mind ütlemas kuulnud ühe konkreetse laulmist õppiva meesinimese kohta, et ma teda kuidagi laulvana ette kujutada ei suuda.

Nüüd siis pole kujutlemiseks enam põhjust, sest sai see asi päriselus ära nähtud.
Muidugi oleks olnud põnevam kuulda näiteks mõnda dramaatilist ooperiaariat või muud pikemat soolot, aga ehk saab ka see päev kunagi tulema ning äkki ei olegi praegu selleks veel (arengu osas) päris õige aeg.

Igatahes.. Ei olnud see pilt nii hull midagi kui nendes ettekujutamatutes kujutlustes, ainult pisut naljakas. Noh, ses mõttes, et veidi harjumatu. (Sama teema nagu mõnda oma tuttavat näitlejat teatris või filmis esinemas näha.)

Üks kontserdi** naeltest - nelikvokaalversioon Vennaskonna laulust "Mul oli üks plika", oli üsna huvitav ja kaasahaarav, samas oma lahenduse poolest ka võrdlemisi ootuspärane, mis aga ei tähenda, et oleks olnud igav.
Nii tolle loo kui ka kogu ülejäänud esinemise kohta võib öelda nii nagu keegi kunagi ammu-ammu minugi kohta ütelnud, et pole juba tükk aega kuulnud nii mahedat ja mahlast, teistega hästi sulanduvat sopranit.

Tjah.. ei tea, kas ma jõuan ka ühel heal hetkel lõpuks selleni, et halamise ja nostalgitsemise asemel enda lauluhääle arendamine jälle käsile võtta..




**

edevus või austus või miskit..

Olgu sissejuhatuseks öeldud, et järgnev tiraad on minu isiklik arvamus ja ei oma kellegi suhtes diktaadi, doktriini või misiganes käsu tähendust. Ma saan aru, et asi on minus ja minu tolerantsuses või selle puudumises, kuid ei saa siiski oma pahameelt väljendamata jätta.


MSN ja muud elus-suhtlust võimaldavad riistapuud on mobiilside kõrval saanud oluliseks, kohati ka hädavajalikuks osaks meie elust. Me ju kõik teame, mida head-paremat need võimaldavad ja nii edasi ja nii tagasi..

Mõned kasutajad on seda kõike aga nii tõsiselt võtnud, et topivad oma elu tervenisti nendesse - ehk siis, otseselt kellegagi rääkimata antakse personal message'i kaudu midagi teada.
Ma ei saa öelda, et see halb oleks, sest tõepoolest - mõnel hetkel säästaks see ühe asja mitmekordsest seletamisest.

Tõsiselt häirima hakkab aga siis kui saan mõne inimese kohta sel viisil mitukümmend korda päevas erinevaid teateid, mis otseselt mulle vajalikud teada pole ning muuhulgas väljendavad mingit ülevat emotsiooni.
Oma draamad võiks siiski asjaosaliste vahele jätta ja neid mitte igaühele eksponeerida..

Minu jaoks lihtne lahendus oleks küll vaid ühe nupuvajutuse kaugusel, aga nii mõnegi puhul ei ole otstarbekas seda võimalust kasutada, sest olgem ausad, it works both ways ja mugavusest asjad arvuti taga ära õiendada ei tahaks ikka loobuda küll.

Niisiis tekibki dilemma, kas kas seda taluda või põletada selle tühise, kuid piisavalt irriteeriva asjaolu tõttu mõned sillakesed..


Mina ilmselt rahuldan oma edevuse ja sedasorti tähelepanuvajaduse muid avalikke kanaleid pidi (loe: see koht siin + linnuriik) ning ei tunne vajadust igal võimalikul hetkel kõigile oma kontaktilistis olevatele inimestele aru anda, kuhu läinud olen, mis parajasti käsil on, missuguses tervislikus seisundis või meeleolus olen jne.. Kes huvi tunneb, saab ja võib, tegelikult isegi peab - personaalselt lähenema.

Rõhutan veelkord - ma ei arva, et kõik peaksid minuga sarnaselt toimima, ent see oleks üks võimalus mittevajalikku infot pisut filtreerida..



No hard feelings, ok?

roosa küll, aga made my day..

Ennast teiste najal upitada ei ole ehk kõige ilusam teguviis, aga teadmine valituksosutumisest või eelistatavusest usaldusväärsuse tõttu on üsna meeldiv.. :)

absoluutselt!

On palav. On suvi. On Päike. Aga see ei ole vast kellelegi enam uudiseks..

Kui tahaks klassikuid parafraseerida, võiks öelda, et "Puhkus läks kui unenägu, mängides ja joostes.." Aga seda ei taha ma täna mitte teha, nii et mõni teine kord, mõni teine ahv või kuidas need inimesed seal ütlevadki..

Ilma osas võiks muidugi seda küll mainida, et parim koht, kuhu kuumuse eest põgeneda (ka puhkuse ajal) on kontor - maksimumilähedases tempos üürgavad konditsioneerid teevad olemise võrdlemisi lahedaks. Ja kui mingil põhjusel peaks ikkagi eriti lämmatavaks minema, on seal üleval katuse all üks väga külm koht ka. (Ei, ma ei mõelnud kütmata sauna, onja.. )
Selline ruumikene, kuhu soojavaesemal ajal tuleb siseneda bufaika ja viltidega, kuid praeguste temperatuuride juures mõjub seal nt. paljajalu käimine ja puhuri all seismine nagu külm dušš. Aga niimoodi, et märjaks ei saa.. muidugi.

Igatahes.. töövabal ajal on mul tegelikult mitu korda tulnud tahtmine midagi kirjutada, ent kõik mõtted on olnud liiga lühikesed või liiga poolikud, et avaldada. Või siis olen olnud aktiivse laisklemisega liialt ametis ;)

Niimoodi meenub näiteks 3-kilomeetrine jalutusrännak kesklinnast Tammelinna GPSi abiga. Ei olnudki nii halb kui algul arvasin. Ainult õige natukene väsitav.
Kuna see linnaosa ei olnud mulle varasemast just väga tuttav, siis nüüd on vähemalt mingi tükike sellest oma mälu kõvakettale salvestatud. Samale asukohale sai lähenetud ka linna lõunakeskusepoolsest otsast või kui täpne olla siis FI tagant - ühtlasi sain niiviisi kinnitust kuuldustele solgitorudest tehtud jalakäijate tunneli olemasolu kohta seal. Üsna fäänssi värk, peab ütlema.


Ahjaa.. Üks kergelt skeeri situatsioon oli ka mingil öösel peale külapeal jalgpallivaatamist koju jalutades. Mingi maja katuse nurgal seisis kajakas, tegi sellele liigile kuidagi mitte väga igapäevaseid häälitsusi (teadjamad nimetavad seda vist koogamiseks) aga ju ta siis rääkis üle tänava passiva kassiga "võõrkeeles".
Skeeri oli asja juures see, et too kajakas otsustas mind mööda katuseserva jälitada. Ja see katus oli üsna pikk..


Ja lõpetuseks spordiuudised:
Viimasel ajal on aktiivselt nt. käitumist mudeldatud ja alternatiive otsitud-leitud, nende praktiseerimine on hetkel eksperimentaaljärgus ja tulemustest on veel vara rääkida.
Kui keskendud pidevalt sellele, mida pole või kuidas peaks olema, püüdes põgeneda ja mitte tundma õppida seda, mis on, siis ei saa saamagi teada, mis tegelikult olemas on ja et see ka üsna rahuldav või lausa meeldiv võib olla. (vidiit!)

Niisiis lühidalt - enam ei jookse, seisan paigal ja vaatan ringi, mis toimub.

hüpokraatia vs plagiaat

Ilgelt ärritab, kui keegi out of the blue, ilma mingi eelneva effing põhjuseta sinu õuele ronib, olles seejuures "hea tujuga" laetud ning ootamata vastust või täiendavaid selgitusi, su enda relvi ja taktikat kasutada püüab ning siis demonstratiivselt /dramaatiliselt/ lahkub, väites, et tema ei alustanud..

Ei teagi nüüd, kas peaks (oma) "kaubamärgi" vargusest teatama või midagi.. ;)

autopiloot

Koduuste võtmed pistan peale lukustamist paremasse taskusse, mõned teised uksed avav kandiline asjake käib vasakusse taskusse - see on hea ja mugav süsteem juhuks kui mõeldaeijaksa-jubeväsinud-juhekoos-hetkel nö. autopiloodil hõljud. Käsi teab ise kuhu ta ennast uksele lähemale jõudes libistama peab.

Ain't, et ükspäev keris see konveier kuskil vahele ja kandiline asjake sattus võtmetega ühte taskusse..

Pealtnägijail võis lõbus olla, nähes kuidas ma tükk aega käsi kaardiga "anduri" poole väljasirutatult püstaku ukse ees ootasin ja siis veel enne oma feilimise mõistmist pahaseks sain, et see magnetnupuvõtme süsteem jälle ei tööta..

thank you disillusionment

Ma ei tea, kas asi on kevades või milleski muus, aga miskipärast on kuidagi harjumatult hea olla. Võibolla tekitab praegu tööjuures saadav adrekas piisavalt rahulolu, et igasugustel mõttetustel ja mõttetuil hädavarestel ennast mitte mõjutada lasta, võibolla on asi lihtsalt selles, et vahepeal tükkideks lennanud tugev (ja ülbe) kaitsekiht on saanud aega ja rahu, et uuesti peale tagasi kasvada.

Lisaks kõigele senisele heale nagu filmivaatamised siin-seal, jäätisesöömised kontori katusel, mitut sorti mängud ja vestlused ning üksinda ringihulkumised, saab järgmisel nädalal 2 päeva siin ja sealpool lõunapiiri äras olla. Pärast seda veel ka mitu nädalat suurelt ekraanilt (loe: seinalt) jalgpalli MM'i vaadata.


Tõenäoliselt praegune hea põli kauaks kestma ei jää ning juuni viimasel nädalal asendub adrekas stressi ja paanikaga, aga praegu tundub igati mõistlikum mõelda sellele siis kui see käes on.


taustaks: Alanis Morissette - Thank You

olen ilus, tark ja osav.. *

Vahel juhtub, et kui pea on (kevadiste/suviste) loodusnähtuste ja muude tervislike iseärasuste koostoimel kusagil eemal hõljumas ja ülejäänud maailmaga väga edukalt kontakti ei taha saavutada, siis õnnestub eriti andekatel ja osavatel sealjuures ka veel piinlikke olukordi tekitada.

Eriti seetõttu, et mälu on ju teatavasti nõrkadele ja mõne teadmise värskendamiseks ei luba ju ego ometi autoriteetsest allikast järele kontrollima ka minna.. ;)





*pühendustega..

Murphy möllab

Kui midagi hakkab sinnasamusessegi minema, siis ta aina läheb ja läheb ja läheb.. jätkuvalt

Minu kauaigatsetud tööarvuti uus kast on  kah ilmselgelt mingisse säärasesse vandenõusse kaasatud ;) Esimene märk sellest oli see, et juba enne minu laua alla jõudmist tuli ta kompileerijate juurde tagasi parandamisele ja täiendamisele saata.

Kui keskisugune tark arvas kord, et head lapsed kasvavad Vistata, siis minu poolt tuleks sinna lisada ka KDE4.
Uus raud näib selle vastu mõõdukalt allergiline olema - aevastab ennast hiirekliki peale pildituks, teinekord isegi lausa oimetuks.

Võeti nõuks see siis päkapikulisega asendada. Esimese paari minuti jooksul pani see gnoom mind oma töökusega isegi heameelest ahhetama, aga küllap olid tema retseptorid allergeeni suhtes siis vastupidavamad, et reaktsioon alles mõningase ringitoimetamise järel tekkis - väljendudes pilgu (loe: pildi) ja keha täielikus tardumises.

Nüüdseks on mitmete närvirakkude kaotamise järel selgunud, et iceWM on üsna kobe ja töökindel ning pisikese modimise peale annab temast isegi üsna asjaliku ja  rahuldava väljanägemisega akendepomo konfida.


Murphy peaks siis siinkohal oma pillid ja teooriapärgamendid kotti pakkima ning uue ohvri otsima.

We don't know how to teach somebody to read but.. we'll pick it up..

Täiesti juhuslikult õnnestus mul eile läbi viia pisikene eksperimendikene.

Nähes eemal bussijaamas vajaliku posti all umbes 10 minutit enne bussi väljumist ühte sõiduvahendit, sammusin reipalt ligemale. Kiire pilk sildile näitas suunda Rakvere ja mingi T-tähega koht, mida ma eelnimetatud asjaolude tõttu kahtlematult Tartuks pidasin.
Trügisin ma eelmüügist ostetud pilet näpuvahel teistest sabasootajatest mööda, lehvitasin seda siis hetkeks bussijuhi nina all, kes heakskiitvalt noogutas ja hakkasin istekohta otsima.

Minu seljataga soovis üks naine aga osta pileti Tallinna. Tahtsin juba omaette naerdagi (et sattus vale bussi peale), ent kindluse mõttes küsisin bussijuhilt (mind you, kes oli mu pileti  ju hetk tagasi ise üle vaadanud) kas sõidetakse Tartu või Tallinna. Juht vaatas mulle juhmi näoga otsa ja vastas, et Tallinna ikka..

Kui mul oleks rändamise tuju olnud, oleksin niisama lihtsalt võinud oma Tartu bussi piletiga vabalt hoopis Tallinna liigelda..


Miskipärast tuli pärast toda intsidenti isu vaadata seda osa sarjast Black Books.


hmm.. näib, et bussisõite ja liiklust puudutavad kirjutised vääriksid omaette kleepsu ka. 

Coming, colors in the air..

Vikerkaares on minu jaoks midagi sama müstilist ja kartustäratavat kui öösiti siravas täiskuus. Eile päiksevihma ajal oli neid kaari taevas korraga lausa mitu.  Skeeri..